looduskalender.ee

 

Seenemetsas käime tavaliselt ikka püstijalu. Isegi siis, kui leiame aega või mõne muu motiivi kükitamiseks, vaatame metsa ikka inimese pilguga. Aga lisaks kükitamisele on äärmiselt võluv vaadata seenemetsa kõhuli, metsasitika pilgu läbi. Teate küll – see tumesiniselt helkiv tugevate jalgadega mardikas, kes metsateel, samblas või siis ka seente läheduses meid ootab.

Kohtasime metsasitikat, kui ta ühe tore vöödiku (muuseas, ongi selline seeneliik!) kübaral teist tore vöödiku kübarat silmitses.

 

Metsasitikas tore vöödiku kübaral.

Hakkasime ka meie metsasitika kombel seenemetsa vaatama. Ja kui põnevaks kõik see läks! Männiriisikate kolmikust sai äkki bussipeatuse katusealune. Huvitav, kes metsasitikale bussi eest võiks olla?

 

Männiriisikad.

Punase kärbseseenega metsaalune on kui plääž päikesevarjuga. Küngas oli üsna liivane küll, aga tegemist on ikka võluseenemetsaga.

 

Punane kärbseseen.

Kukeseen on meie seeneklassika. Kodune soojus, kodune maitse. Nägime, et metsasitikas püüdis ka seeni oma järglaste jaoks maa sisse kaevata. Küllap on ka seened metsasitika jaoks midagi kodust, midagi igikestvat.

 

Kukeseen.

Seenenäitusel on juba 180 liiki. Seenehuvilised, kiirustage! Isegi 84 seeneliigi meelde jätmine läheb raskelt. 180-ga tuleb ikka tunde Rõuge Rahvamajas veeta. Alustage juba hommikust.