looduskalender.ee

 

 

Õue jaoks algab augustipäev öösel. Öösel, sumedal ja tumedal. Tähed sajavad pähe kesk kuud, just siis, kui kuu on täis kasvanud. Kui tiivuliste sandaalidega taevas kihutanud Perseus raius maha koletusliku gorgo Medusa pea, siis perseiidid muudkui kukuvad meie peade kohal, ent ei jõua kunagi õuele, kukuvad ikka ja alati mööda, et järgmisel aastal uuesti kukkuma tulla.

Õuel on nüüd öö valgustamiseks sobilik teha lõket – mõistlikum mõte, kui niigi valgel jaaniööl. Lõkkega on muidugi selline lugu nagu jalgrattasõiduga – tuul on alati vastu ja tee ülesmäge. Ka lõkke puhul keerab tuul alati ebasobilikku külge, kui sobilik see süütamisel ka polnud, või siis hakkab kogunisti ringiratast keerutama, et lõkkesuits kindla peale kõigisse naaberõuedesse suunduks.

Lõkkemeister ise aga peab leppima teadmisega, et põletamist vajavad oksad ja varred ja kõrred, mida on kogu suve hoolikalt kuivatatud, on just lõkke tegemise hetkeks nõnda märgunud, et annavad endast teada pigem hingematva suitsu kui kehasoojendava lõkketule läbi.

Kuid õueonu ei kaota eales pead, loputab vaid silmi veeämbris, mis igaks hulluks tarbeks tuleaseme juurde toodud, ja püüab tuld turgutada. Mis imelikul kombel lõpuks ikkagi õnnestub.

Kuused jälgivad tuleleeki rahulikul, ent pingsal moel ja hommikul võib näha, et kask õue taganurgas on kergelt kolletama tõmbunud, kuused oma käbidega rohututid maha pommitanud ja männid sellele vastamas käbisajuga, mis isegi perseiidid varju jätab. Mis on põhjus, mis tagajärg, pole õueonul mahti järele uurida.

Sest salakavalalt kõrgeks kasvanud maltsade ja naatide vahelt vilksatab ta silma põõsaokstel punetavaid marju. Ja tõepoolest – kui vaid rohumüür maha niita, siis selgub, et sõstrad, olgu siis punased või mustad, on endiste aastate visadusega pakkumas oma marju. Õueonule tundub, et nad on rahul – keegi ei ole häirinud nende õndsat rahu mingi kevadise oksalõikamise või sõnnikulaotamisega, kõnelemata siis südasuvisest rohimisest. Vabalt kasvav marjapõõsas on ju ometi vaba riigi vältimatu tingimus! Me räägime küll üha edasi inimõigustest, kuid tunnistame vaikselt, et seda üha raskem, kui mitte võimatum igas kolkaõues saavutada.  Sestap on kirg kandunud loomaõiguslaste õuele, sest loomaõigusi on saavutada imelihtne – sest kes neid loomi ikka teab, mis õigusi nad vajavad. Kuid on ju ilmselge, et õiguseotsijate tulevik kuulub taimeõiguslastele. Igal taimel on õigus kasvada, nagu tahab, viitsib või vaevaks võtab, ja siin ärgu mingid õueonud neid segagu!

Ja tõepoolest – õueonu tõdeb, et taimed ongi augusti lõpuks oma õigused ära kasutanud. Kui kevadel külvas, istutas ja pikkis ta peenardele igasugu tilli ja lilli, siis nüüd on õitsemas vaid kaks kindlat tegijat – floks ja saialill. Nii nagu igal aastal. Ka märkab õueonu, et kased õuel – ja mitte ainult õuel, vaid ka tuttavad kased metsas – on end sel aastal hoopis originaalselt kollaseks kuldamas. Ühel aastal enne alumised, siis ülemised oksad, sel aastal enne ülemised, siis alumised. Ühel aastal enne üks, siis teine kask, sel aastal jälle vastupidi. Sellest saab õueonu järeldada vaid üht – puud ei ole teile mingid tuimad ühel kohal seisjad, vaid hingelised olendid, kes tundlikult kuulavad keskkonda ja mängivad edevalt oma välimusega.

Kajakad tunduvad sellega nõustuvat, kui nad üha suuremate parvedena õhtuti mere poole lendavad, peegeldades oma hõbevalgetelt kehadelt augustiõhtu päikese viimaseid kiiri.

Jah, aga kajakad lendavad ju pilvedega ühes, ja augustikuised pilved Eesti õue kohal on ühtaegu nii madalad kui eikuskil mujal, teistpidi jälle nii

vormi- ja värviküllased, kui olla saab. Üks justkui kiirgaks valgust, teine ta kõrval, see hobusepeakujuline, tume ja ähvardav kui tahmaga kokku määritud Moosese pale. Kolmas aga vallatult punakas, seal taamal helgib midagi kollakat … Küllap leiutati tuumaseen tegelikult augustis, sest just nüüd hakkavad kusagilt maa-alustest salasügavustest üles õuele tungima seened. Seen muidugi pole teile mingi lind või loom, lill või lillkapsas. Sa pead ikka ise tema järele minema metsa, ja siis avastad, et enamjaolt kavaldab ta sind üle, olles kokku leppinud seenesääsega, tänu kellele ta keha, kui lihav see ka poleks, ikkagi metsa jääb. Vahel jääbki seenekorv tühjaks, nõnda et õueonu peab plaani edaspidi metsa minna, korvipõhjas parasjagu savist või plastiliinist seeni, et poleks häbi metsast tühja korviga väljuda.

Aga seen seeneks, olgu ta vetikas või loom, olgu ta „mis” või „kes” – tema on ju ometi ikka ja alati ainus olend, kes on seenetanud.

Kui ikka on õige see jutt, et Newtonile õun pähe kukkus, siis juhtus see kahtlemata augustis, selles pole kahtlust. Nii et keiser Augustus, kes kuule nime andis, peaks olema uhke, et aitas omal tahtmatul kombel avastada gravitatsiooni.