looduskalender.ee

 

Metsisekukk ja metsisekana nokivad metsateel kivikesi

 

„Kru - kruu! Kru - kruu!“ kostab kusagilt väga kõrgelt. Silmi vastu teravat sügispäikest kissitades vilksatab silmanurgas lõpuks kolmnurk – seitseteist halli kurge, pead ja kaelad noolena reas. Jah, aga selle pilveküüru taga seal on teine parv ja siis seal kõrgemal veel kolmas hiigellohe!

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Vahel mõtlen, et miks nii ilusad linnud ja nii kaunis hõik on meil rahvasuus saanud kurjade ilmade kuulutajaks... aga tõepoolest järgmisel hommikul on taevas maani, üle ilma on laotunud sama hall udulinik nagu sookure sabasuletutt. On see nüüd suve nutt peatse lahkumise üle või kureisandate kõhumurehirm, aga igal juhul täpselt septembri keskpaiku nad igal sügisel tormi - iilide ja kõrge sügistaeva kokkusaamisajal äralendu plaanivad. Minema ei saa korraga kõik kureparved, aga ärksamad lähevad... keerutavad end kõrgustesse, ikka kõrgemale ja kõrgemale ning lõpuks jääbki vaid see inimkõrvus kajav hääl. Siiski ei saa sügis äkki otsa, tavaliselt tulevad siis Põhjala tühjaksnokitud rannaniitudelt suured haneparved ja toovad meile „vananaistesuve“. Aga kindel on see, et just kurgede mineku ajal hakkab ajakirjanikke huvitama, milline talv tuleb. Taas on meil õhus kõige õudsamad ennustused päratult külmast talvest, mida ennustavad  ilmatargad maalt ja metsast. Samas ennustab selleaastane tammetõrusaak rahulikku, mõõduka lumega talve. Ja kuigi kured ja haned on ärevil ning metsvindiparved juba teedel, on pikalt viivitavad röövlinnud otsekui märgiks, et tõttamisega pole veel kiiret.

 

Toomingamarjad on nüüd mustad ehk täiesti küpsed

 

Kotkas – kraavilind?

Veel eelmisel nädalal kirjutasin, et inimkaaslejateks on meil peamiselt saanud metsikud karvakandjad ja kotkad püsivad rahulikult metsas, aga oh ei. Neljapäeval pealinnast tulles istusid üsna lennujaama lähedal maanteekraavis kaks konnakotkast ja hekseldasid maanteehuku ohvrit. Ei teinud nad teist nägugi möödavuhisevatest autodest, kehitasid vaid aegajalt oma pruune sulepükse ja võtsid järgmise lihaampsu. Vat siis, „inimpelglikke“ kotkaid! Aga röövlinde on praegu tõesti palju, on hiireviusid traatidel kiikumas, on karvasjalg - viusid posti otsas istumas. Mõni kükitab heinapallilgi, aga heinapalle on niitudel sel aastal tavatult vähe. Küllap on hiirerahvast sel aastal nii palju, et lõuna poole tõttamine pole nii kiireloomuline.

 

Väsinud rästad

Suur osa rändlinde on juba Eestimaa suvekorterid üles öelnud ja küllap paljud siinsed sulelised on juba põhjapoolsed asukad. Tormitütre Katia hõlmavarjus jõudsid meile mitmed üsna viletsakesed rästad, kel Põhjala inimkartmatus hinges, aga jõuvarud sootuks otsas. Nii nad konutavad kusagil aianurgas või teeveeres, nokitsevad ussikesi ja kosutavad hinge. Samal ajal on küntud põllud täis lipe - laperdava lennuga kiivitajaid, veel ei ole need kevadetoojad meilt sügist viinud ja püsivad oma kodupõldudel. Kuid juba on nad üheskoos, suurtes, kuni sadadesse ulatuvates parvedes, küllap ootavad nemadki äralendu. Suvetunnet püüavad silpsuda veel kõikjal ringijalutavad linavästrikud ja üle pea tiirutavad viimased suitsupääsukesed. Kuid sel nädalal kirjutati linnuhuviliste listis, et suitsupääsukesed on mitmel pool Eestis oma viimased pojad pesast välja heitnud. Isegi kogenud linnu - uurijad ei oska rahvuslinnu sellisele käitumisele seletust anda. Aga ega me oska ära seletada praegu ka oma rahvuskaaslaste võimuisaste praegust tegevust, kuigi neil suisa suud peas.

 

Tammelehesadu ja tammepuravik

 

Torm tegi punast

Taimeilmas on sotid selgemad. Lehed värvuvad punasteks, kollasteks ja pruunideks ja tuuled rebivad nad aegamööda okste küljest. Selle nädala tormi - iilide käigus sadas maha nii lehti kui ka ohtralt vanu oksi. Meil Kütiorus murdis koguni ühe keskealise pirnipuu. Vahtra leegitsevad pead on just Lõuna-Eestis saanud sel nädalal uhked laigusoengud, Põhja - Eesti on suhteliselt rohelisem. Visalt üritavad kevadtunnet luua murul õitsema puhkevad võililled ja ristikheinad. Koguni ühest õitsema puhkenud sirelist räägitakse. Meie aiamaal üritab kõrvits aga endiselt õitseda ja munakesi kasvatada. Kartulisaak oli sel aastal üsna kesine, aga eks ole selle põhjuseks ka kärssninad, kes üritasid kartuleid võtta kohe peale mugulate mahapanemist ja nüüd sügisel  enne meid. Aga jätkus mõlemile, saime lisaks veel suure koti maapirne, mis kartulivagude vahel inimkõrgused varred kasvatasid.

 

„Narkolepsias“ konnad

Konnarahvas kartulivagude vahel oli väga unine ja üsna pahane pöörlevast mullalennust, aga nii kärnkonnad kui ka mudakonnad pugesid mullapõue uuesti uinuma. Vihmaussid on veel kõik kenasti huumuse ülemistes kihtides, mardikaid ringi sibamas enam eriti pole. Kuid teod on kadunud, aga kiilid seadsid end rõõmsalt kartulivõtu ajal soojale mustale mullale puhkama. Herilased on nii uimased, et jõuavad veel hädavaevu lauapealt õunasuutäie hammustada, sääski pole ollagi, see - eest on kärbseid kõik kohad täis. Puukegi on veel liikumas. Ja isegi kui ühtegi neist pole otseselt suve jooksul nahavahele pugenud, aga tunnete end loiuna ning mõni liiges kipub valutama, siis tasub oma verd borrellioosi suhtes kontrollida.

 

Autoaknast võib sageli märgata kulle. Väike-konnakotkas maanteeserval

 

Taimejutt: Püha jalaka lend

Massu püha jalakas kasvand ennemuiste kaugel ühes külas. Esite olnd neid kolm venda. Nad kasvand üsna metsa ligi. Aegamööda hakand külarahvas märkama, et jalakad metsa poole nihkund. Aga nihkumist põle kiigi pialt näind. Ühel ööl kadund üks jalakas ära. Teisel ööl kadund teine ära ja kolmandal ööl lennand kolmas jalakas ära. Sii "sadand" Vändra Massu maha. Et sii "taevast sadand" puu ol'li, siis akati seda pühaks puuks peetama.

 

Tsitaat:

Septembrikuu palju pähklaid ja tõrusid toovad pika, külma ja kareda talve.