looduskalender.ee

 

Alanud on kuldsete sügisvärvide aeg. Väike-Nõuni järv Otepää kõrgustikul

 

Kuulatan. Kuulatan veelkord, tulen koguni rattalt maha. Jah. Rahesinise pilve põuest tuleb välja hõbedane kolmnurk. Suured luikvalged tiivad viivad veerandsada laululuike läände, omavaheline mõnus jutuvada kostab minuni.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Mõtlen, et mida need kaunid linnud omavahel kõnelda võivad. Ehkki olen hoolega maarjaheina kõrsi närinud, ei ole linnukeelt mulle suhu antud. Aga ehk on laululuikedelgi hommikune infotund ja arutletakse selle üle, kuidas käesoleval töönädalal reisigraafikus püsida, milliseid trende on külma - ja tuuleturul või kui palju on sellel või teisel kalda - alal marutaudivaba rebasefaktorit? Ei, tobe on nii mõelda. Nii kaunist ja igatsusluulelist häält ei saa kasutada argiasjade ajamiseks. Küllap on neis luigeluiludes Põhjala tundra joig, Saamimaa heleroheliste järvede pehme helk, unistustesinise tundru kauge kuma, pisikeste udusulis luigepallikeste jalgadepladin ja kauri kume hüüd loojumatu päikese ajast. Või roheliste virmaliste vägi ja ruskete sügiskülmade minekulaul. Jah, pillatud pisar silmanurgast ütleb vaid üht: „Minna, minna, minna – minna koos luigeparvega lootuste poole. Jätta maha argipäev!“ Kuid luikede lahkumise järel tuleb hingedeaeg ja valendav lumi, laual hubisev küünlaleek kustutab põues tuksleva igatsuse ja toob talvise rahu.

 

Pasknäärid varuvad tammetõrusid

 

Linnuvaatlushommik rattal

Aga luigeparve sattusin varahommikul nägema vaid tänu sellele, et tahtsin osaleda nädalavahetuse linnuvaatlusel BirdWatch 2011. Väntasin pühapäeva hommikul läbi oma tavapärase raja Raadil, kokkuvõttes 70 lindu, 20 minutiga pole just teab kui suur saak, aga igal linnul oli oma lugu. 3 suurnokka krõbistavad juba nädalajagu me hekis mirabelliseemneid rõõmsa varblasesilpsu saatel. Tihased rändavad, neid läks üle mu pea päris suur ja ärev salk. Läksid ka kaks viimast põldlõokest, linavästrik tegi vaid paar korda vaikselt häält ja punarinna tiksumist oli ka kuulda. Ja siis tulid luiged, neid saatsin tükk aega pika pilguga. Ja siis kukkus taevast äkki üks suur loperdav must vares – künnivaresed olid tulnud hommiku kiirrestorani ja sikutasid vihmaussispagette maast välja. Aga kukkuma sundis neid hõbekajakakolmik, küllap ehmatasid kullisarnased linnud mustvatte. Ja hakke ja päris vareseid oli ka, aga harakas magas linnuloenduse hommikul ja ei andnud end näole.

 

Maapõuest tärganud ilu

Ratas garaažinurka ja siis on silmi ka maastkasvajate jaoks. Kõhekülma taimed on nüüd võitu saanud ja õitsevad need, kes seda ka peaaegu lume all teevad. Pisike valgesilm hiirekõrv ja verev iminõges. Murunurmikas on uued õisikud loonud, raudrohi ja kesalill kõigutavad oma valgeid päid. Ja isegi üks täiesti kollane ja suvine päevalill õitseb kännu kõrval, mille kohal eelmisel talvel tihased sihvkasid kugistasid. Vahtrad läksid aga nädalaga tulipunaseks, leeke viskavad ka pihlakad. Hobukastanid on ohualaks, neilt kukub nii ogalisi siilipalle kui ka otsast pruune munakesi.  Ah ja veel lindudest, tugitooli linnuvaatlejate rõõmuks algas lisaks kotkastele ja must-toonekurgede kinole internetis ka kahe noore sookure rändetõsielusari (birdmap.5dvision.ee).

 

Pargimurudel ja karjamaadel sirguvad tindikud

 

Öökülmade hakk

Sügis näitas oma võimu aga just pühapäeva öösel. Kõrve muinaskihelkonna aladel oli esimene sellesügisene kõrvetav külm, peaaegu üle -1 kraadi hommikul päiksetõusu ajal. Tuulekülma hinnati koguni -4 kraadini. Põnev on vaadata ka ilmakaardilt, kuidas veed jahtuvad – siseveekogudes naljalt enam ujuma ei lähe 10–12 kraadi on supluseks juba liiga külm, merevee 14 kraadi kannatab karastunud inimene veel hommikuseks värskendusujumiseks ära. Aga küllap jookseb temperatuurijada nüüd peale esimesi öökülmi siiski alla, mis sest, et päev näitab päikest ja vananaistesuvi oli nädalalõpul täies jõus.

 

Ole metsas ettevaatlik

Seenekorvid on endiselt pungil, männiriisikaid saab hetkega korvitäie. Kukeseenedki naeratavad männikutes pisikeste kuuskede all. Ja linnamurud on tihedalt täis tindikuid, küllap võiks praegu põnev olla neist tinti teha ja ülelendavalt haneparvelt hoosulg küsida. Eriti põnevad on aga ööhääled. Vend Enn räägib, et Nigula rabas hauguvad öösel väikeluiged, varahommikul alustavad kudrutamist tedrekuked. „Pühapäeva hommiku esimene külm oli aga eriti müstiline, sajad jäänõelad rabas koiduvalguses kiirgamas, kõige selle särava kohal kollane päikesetõusu - udu.“ Aga teede ääres on meid saatmas suured silmad, kakud on tulnud parematele jahimaadele, õnneks on nende saagiks peamiselt hiired. Jahti peavad ka inimloomad, siin - seal on punavestlaste autodes näha pikki valgeid põdrajalgu, algas põdrajaht. Tark inimene praegu metsa ei lähegi, ajujahi käigus ei pea kõikide jahimeeste närvid vastu ja nad tulistavad iga liikuvat objekti.

 

Mudakuked lasevad hea maitsta vette langenud maismaataimede lehtedel

 

Taimejutt: Kuidas kask mustad triibud sai

See juhtus siis, kui kõikide kaskede tüved olid lumivalged. Kord läks üks mees luua jaoks kaseoksi tooma, sest neist saab kõige parema luua. Ta läks ühe kase juurde ja palus: "Kaseke, lubad sa mul oma oksi võtta?". Aga kask oli isekas ja ütles mehele: "Mine otsi kusagilt mujalt. Mina ei taha oma ilusaid oksi luua jaoks anda." Küll mees palus, aga kask ei andnud järele. Lõpuks sai mees vihaseks ja ütles:" Kui sa oksi ei anna, võtan sinult kasetohu. Mees hakkas kaske kraapima ja tüvi oli varsti ilma kasetohuta. Seejärel läks mees rahumeeli koju. Kui metsavana järgmisel päeval kaske nägi, ei suutnud ta oma imestust varjata. Kui ta aga kuulis, et kask oli olnud isekas, sai ta puu peale pahaseks. Kuna kask lubas edaspidi lahke olla, siis püüdis metsavana puu koort uuesti paika panna. Sellest tüve paikamisest jäid kasele alatiseks mustad triibud.

 

Tsitaat:

Härmatise kohta pandakse tähele: on härmatis puuoksadel allpool küljes, siis saada eestulev suve väga vihmane olema, kui aga härmatis puuoksadel pealpool küljes seisab ehk seal paksemalt paistab olevat kui allpool küljes, siis saada eestulev suvi väga kuiv olema.