Foto: Arne Ader
Vainurästas
Enamuste vainu- ja laulurästaste läbiränne lõpeb tavaliselt oktoobri kuuga, aga tänavuse sügisega vast veidi hiljem. Talvituma võivad jääda vaid mõned üksikud isendid.
Vainurästad on meie rästastest kõige väiksemad, samas koos veidi suuremate laulurästastega arvukaimad ning sagedamini kohatavad. Saavad hästi hakkama linnaparkides, kalmistutel, kui koduaedades ning tegutsevad nii leht- kui okasmetsades.
Sügiseseks toiduks on kõikvõimalikud marjad. Laulurästad toituvad enam maapinnal ning nende toidusedelisse kuuluvad praegu isegi seened.
Vainurästast iseloomustavad koorekarva kulmutriip, mis teistel rästastel puudub ning roostekarva kaenlaalused. Isas- ja emaslind on sarnased.
Ärevuses käituvad nii vainurästas, kui laulurästas sarnaselt: tiibadega tõmmeldakse ja naksutatakse nokaga. Maapinnal liiguvad kõik rästad hüpeldes.
Laulurästaste sulestik on tagasihoidlik. Ülapool hallikaspruun, alapoolt kollakas ja valge, kirjatud rästastele omaste tumepruunide träpsudega ning mõlemad sugupooled on samuti sarnase sulestikuga.
Tagasi võime neid oodata alates märtsi lõpust.
Laulurästas