looduskalender.ee

 

Igal talvel kerkib esile mure veelindude pärast, kes ei taha meilt talveks ära lennata ja jäävad ilma inimese lisatoiduta nälga. Õieti vaevab see mure peamiselt linnade ja suuremate asulate elanikke, kes peaksid tegelikult eelkõige peeglisse vaatama. Seetõttu tuleb meelde jätta olulised reeglid.

 

 

• Meil talvel esinevad veelinnud on rändlinnud ja looduslikes tingimustes lisatoitu ei vaja.
• Veelindude toitmine, eriti sügisel, teeb neile halba, mitte head.
• Kui linnud on tõesti hädas, helista keskkonnainfo lühinumbril 1313.

 

Peaaegu kõik talvel asulatesse jäävad veelinnud kuuluvad ainult kahte liiki: need on kühmnokk-luik ja sinikael-part. Mõlemad on meil pesitsejad ja läbirändajad, kes talveks lendavad lõuna poole. Osa linde jääb meile ka talvituma, otsides toitu madalast rannikuveest ja lahtistest veekogudest. Veekogude külmudes otsiva nad lahtise veega mererannikule või lendavad kaugemale lõuna poole. Looduslikes tingimustes ei ole veelindudel talvist nälgimist karta. Paigale jäävad nad vaid seal, kus inimene on neid toitnud. See probleem saab alguse juba sügisel, kui linde harjutatakse toiduga enne veekogude külmumist.

Selline tegevus kahandab lindude rändeinstinkti ja seab nii lindudele kui inimestele endile üles lõksu. Sügistalvise toitmisega harjunud linnud ei kavatsegi ära lennata ega toidupuudust loomulikul teel lahendada, s.t sobivatele toitumisaladele suunduda. Suurearvulistes kogumites levivad sageli haigused, nälginud linnud meelitavad kohale vaenlasi (teised linnud, rebased, koerad jne) ning on neile kergeks saagiks. Linnud, kes on sunnitud ööbima jääl või maal külmuvad sageli jäässe kinni või hukkuvad külmas. Kuna inimeste toodava toidu napsavad enamasti kõige tugevamad, jääb enamik linde sellistes kogumites toidupala lootuses lihtsalt nälga.

Inimene, kes on selle olukorra põhjustanud, ei jõua aga veekogude külmudes kõiki linde toita ega ka nende nälgimist pealt vaadata ja süüdistab siis sageli riiki tegematajätmises või ükskõiksuses. Pealegi toidetakse linde sageli saiaga, mis ei ole nende loomulik toit, ei sisalda vajalikke vitamiine ega mineraale ning võib põhjustada hoopis tõsiseid tervisehädasid. Näiteks loomaaias toidetakse veelinde tasakaalustatud toiduga, kuhu kuulub värske salat, riivitud juurviljad jms. Seega on vabalt elavate veelindude toitmine, eriti rändeperioodil, lühinägelik ja vastutustundetu. Kui linnud on tõesti hädas, siis tuleb pöörduda spetsialistide poole.

Siinkohal tekib õigustatud küsimus, kas värvuliste toitmist peaks samuti vältima. Päris vale see polegi, me lihtsalt ei näe nende nälgimist ja hukkumist nagu suurte veelindude puhul. Kuid tegemist on enamasti siiski meil talvel looduslikult esinevate liikidega, kes ka käredama külmaga ise midagi noka vahele leiavad. Siiski tuleb ka nende puhul jälgida olulist reeglit: juba alustatud lisatoitmist tuleb jätkata kevadeni.