Foto: Arne Ader
Harilik kiilassilm soolikarohu õisikul
Sügisel annavad kiilassilmad endist märku. Kiilassilmad on saanud nime oma rohekas-kuldsete silmade järgi. Suvel nägime neid puude või põõsaste ümber lendlemas, õhtupimeda pikenedes lambivalguses tiirutamas. Meil on nimetatuid mutukaid teadaolevalt kümme liiki, tavalisemad võsa- ja harilik kiilassilm.
Tegu on väga ja väga kasulike putukatega-lehetäilõvidega, nendeks on küll kiilassilmade vastsed, kes hävitavad hulgaliselt lehetäisid. Valmikud toitusid taimede nektarist ja õietolmust, neid arenes suvega kaks-kolm põlvkonda.
Talvituma poetakse hoonetesse, kütmata suvemajadesse, mesitarudesse, vahel massiliselt. Suvest mäletame putukat rohelisena, sügisega kaob pigment ja nüüdseks on nad pleekinud hallikat värvi. Roosakas toon omandatakse aastavahetuse paiku. Kevadel roheline pigment taastub päeva pikenedes.
Kiilassilmadel võib rahus lasta ka eluruumides talvituda, liiga ei tee nad millelegi ega kellelegi.