looduskalender.ee

 

Orav sööb vahtraseemet

 

Harilik orav

Sciurus vulgaris

 

Päevase eluviisiga pargioravate tegemisi on lihtne jälgida, aga kohata võime pea kõikides metsatüüpides: okas-, sega-, kui ka lehtmetsades Tänavu on nn käbiaasta ning „käbikuningate“ elu jälle mõnevõrra lihtsam. Viimaste aastate käbide nappus, karmid ja lumerohked talved oravate arvukusele hästi ei mõjunud.  

 

Talviseid toiduvarusid asuti koguma juba suve lõpust: pähkleid, tõrusid, seeni, puude või taimede seemneid. Sügisel peeti maapinnal „teojahti“. Varude säilitamiseks sobivad kasutusest vabanenud puuõõnsused, lindude pesakastid, mõne sobiva prao kaudu sissepääs hoonetesse või peidetakse leitu samblasse, kuid lumikate võib sellised varud päästmatult katta. Millegipärast seostatakse oravat kuusekäbiga, aga männikäbide seemned pole loomakestele mingi aseaine, vaid võrdväärne toitaine.

 

Soojalt vooderdatud ööbimispesasid on igal oraval mitu. Kasutatakse olemasolevaid nagu talvevarude säilitamiseks, kohendatakse soojustades sobivaks mõni varesepesa, olemasolevate puudumisel ehitatakse puutüve lähedusse päris uus pesa - näiteks meeldivalt varjulisele kuusele. Pesa mõnusalt soojustada oravad mõistavad, vahel pakase või tuisuga ei tulda välja enne ilma paranemist. Milleks oravatele mitu ööbimiskohta? Pesa sunnivad vahetama kiusavad kirbud ning pakasega jääb neid mõne nädala möödudes kindlasti vähemaks. Selline tundub olema oravate kogemus.

 

Kasuka muutust ja „kõrvapintsleid“ tasub tähele panna. Soojad sügisilmad küll, aga ööpäeva pikkus annab talve lähenemisest selgelt märku.