looduskalender.ee

Lepa emasurbades ehk lepakäbides on nüüd seemned valmis: olemas on talvine nokaesine urvalindudele.

 

LÜHIDALT: Siiru - viiruline valge maailm laiutab taas me ümber. Päevaga lennutas tuul lume kõrgetesse vaaludesse, sellistesse, millest läbisumpamine pole kergete killast. Tuisk sõlmis lumehelvestes kohe ka tugeva sõprustunde ja nii on hangeharjad kõvad kui kitt.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Taas on Eesti rahval rõõmupidu. Jõulueel oodatud lumi saabus kuuajalise hilinemisega ja lumelabindamise hoogtöö sai alata. Vähemalt läinud nädala neljapäeval sain täis kõik oma detsembris tegemata õuetöö tunnid – vaevalt sain ühest majaotsast tee tänavale lahti lükatud ning õue poole lund viskama mindud ja kui tagasi tulles avastasin, et kogu mu endine kaevamistöö on triiki tuisulund  täis. Ja mitte ainult, jalgtee kohale oli tuisk kuhjanud majaga paralleelse kõrge hangeviru, nii kõrge, et sellest andis läbi sumada. Ilmakaart näitab aga sel aastal hoopis kummalist lumejaotust. Haanja ja Otepää on saanud oma talvise lumeportsu kätte, seal on lund üle 30 sentimeetri. Seda on siiski poole vähem, kui eelmistel aastatel samal ajal. Aga kummaliselt lage on Loode - Peipsi rannik ja Pärnumaa, seal saab hädaga veel kingadega läbi. Sõrve ots ja Ruhnu naudivad aga kestvat merelist sügist ja lund pole mainimisväärselt. Ja mulle tundub juba teist aastat, et Võru ilmajaama lumemõõtmisplatsil käib keegi luuaga lund pühkimas, sealgi on lund vaid 12 sentimeetri jagu.

 

Siisikesed peavad väga lugu elupuuseemnetest. Nii toimetavad siisikesesalgad talviti mõnikord elupuuhekkides.

 

Näljased sulissõbrad

Selles lumemöllus tulid linnud taas inimestelt abi otsima. Kummalisel kombel isegi enne. Ma ei mõista ikka, kuidas loomariik lähenevast tuisust aimu saab, aga mõned tunnid enne tuulevihurite lendu istuvad kõik tihased rõdul söögimaja servas järjekorras. Hirmunult kugistatakse kõike, mis kättesaadav, ka seda, mis muidu ärapõlatu. Nii ma tassisingi tuisuhommikul aina rõdule kõike, mis tubastest toidukordadest ülejäänud – riisiputru ja lambapekki, lõpuks läksid käiku isegi hommikuhelbed. Kui muidu olid säutsujad varblased vagased ja kadunud, siis nüüd on rõdupõrand nendegi jälgi täis. Ja nii nagu talilinnud koonduvad linnumajade juurde, nii tulvab sinna ka röövlite kamp – raudkullid on taas passimas. Tuisk tõi õuele ka kadunud pojad – siidisabad ja siisikesed. Siidisabasid on ringi siristamas koguni 100  -päised parved.

 

 

Põhjala lumesaadik

Nädala eest Tallinnast tulles nägin ma lumisel teel üht suurt lumekamakat. Jõudsin just mõelda, et kummalt poolt lumekamakat mööda sõita, sest see oli piisavalt suur madala auto jaoks, kui see lumekamakas moondus lumekakuks. Just selliseks valgeks suuresilmaliseks linnuks nagu oli Harry Potteri kirjakandja! Lind nokitses teel midagi, küllap oli selleks mõni hiireke. Igatahes sai kauge põhjasaadik oma rännutee nälga kustutada. Igal aastal ei pruugi need linnud talvel meieni jõudagi. Aga ainult lühike hetk oli selle säravvalge pildi mällu söövitamiseks, juba tõusis lind õhku, rabas end kõrgemale oma valgete tiibadega, mille pealiskülg oli kaetud otsekui helebeeži kalavõrguga. Lind keerutas oma suure keha mõne hetkega üles ja lendas Valkena kloostri varemete poole.

 

Kuuskede muundumisaeg

Jõulukuuskede lõpupidu Tallinnas pani mind aga mõtlema. Aastaid olen näinud kuuskede põletamise ja nendest tuleskulptuuride tegemisel pealinlaste kuusevalikut. Sel aastal olid päris kuused juba vähemuses. Nulgusid oli vast kõige rohkem, need on mõnusad tihedaokkalised puud, aga midagi on neis tehislikku. Jah meie enda kuusepuud kipuvad okkaid kiiresti langetama, seda üllatavam oli näha üht kuusekest, millel küljes kenad helerohelised kasvud. Kuid üks on kindel – musta prügikoti ajastu on täies hoos. Enam ei tooda kuusekest õrnalt ladvast hoides või teki sisse mähituna, väga paljud heitsid kuuse autost võttes koos mustast kilest prügikotiga lõkkesse. Pakendifirmad on meile oma usu peale surunud – me mitte ei osta enam asju koos pakendiga vaid muretseme pakendi ka äraviskamiseks.

 

 

Eesti allikad:  Emaläte Taevaskojas

Allikas, millest suurem osa eestlastest vähemalt peotäie joonud, on Emaläte Taevaskojas. Tõsi selle allika vett juua justnagu eriti ei sobigi, sest tegemist on silmaallikaga – sellel veel on silmi tervendav toime. Kuid just viimastel aastatel olen ülevalt kõrge Ahja jõe kaldal paikneva parkimisplatsi poolt näinud tulemas ka kanistritega inimesi. Ja kindlasti pole patt võtta sealt vett ajal, kui joogiallikaid on väheks jäänud. Allika juurde viib viieminutiline jalutuskäik Saesaare paisjärve juurest pikki Ahja jõge allavoolu läbi paarisaja aasta vanuste mändide ja vanade kuuskedega metsa. Allikas vuliseb välja inimkõrgusest imeilusast puna-kolla-valgest liivakivist  pimedusse ahenevast koopast. Allikavulin ei vaibu ka südatalvel. Lisaks karastavale joogiveele ja tervistavale silmapesule võib talvel härmaehtes püha jõe kohal mõnikord näha lendamas erksinist jäälindu või sukeldumas vesipappi.

Tänan kõiki, kes joogiallikate otsimise teatele vastasid ja ootan endiselt kirju aadressil: loodusenaine@hot.ee

 

SOOVITUS:

TSITAAT: