looduskalender.ee

 

 

LÜHIDALT: Varblasepoiss kükitab toidumaja serval, kõht tugevalt vastu lauapinda surutud ja varbad kõhusulgede vahele peidetud. Põldvarblaseklutt on puhevil ja paksuke - tõeline sulepall.  Loen sulepallid üle. Ainult viis tükki?

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Tõepoolest, veel eile oli mul siis pudrutoidul tosin varblast. Kuhu nad küll kadusid?  Njah, eile pakase pealemurdmisel panin toidumajja kotitäie päevalilleseemneid ja otsekui lõhna peale on kohale lennanud viis rohevinti, need puristavad ja madistavad toidumajas, terve rõdupõrand on seemneid täis. Näib, et mu korralikele põldvarblastest sõpradele selline korralagedus ei meeldi. Rasvatihaseid ei paista aga tulnukad eriti häirivat, õigemini luuakse oma kord kiiresti majja ja rohevindid tõrjutakse mirabellihekki. Punane päike tõuseb vaikselt aina kõrgemale, külma lume punasest sätendusest saab tasapisi soe ja kevadiselt kollane... ja korraga on hekilatv justkui pruune õunapabulaid täis. Võtan binokli ja vaatan... Eih, nüüd on rohevinte juba 25. Siiski ei tule kogu see parv maja lähedale, küllap nauditakse latvades sooja päikese paitust. Jah. Päike juba soojendab ja see soojus pole sugugi vaid pakase petlik näivus, vaid tõeline soe. Ja korraga on kogu see rohekollakirju „kanakari“ mu rõdupõrandal. 4 - 5 linnukest, need erakonnajuhid, istuvad toidumajas, kaklevad omavahel, vihaselt aetakse nokk õieli ja susistatakse, üks suurem virutab teisele koguni nokaga. Õnneks pudiseb selle tiibade ja sabaga vehkimise ning keerutamisega ühtteist ka rõdupõrandale ja ülejäänud kamp saab parajalt nokapoolist. Korra tulevad kaks põldvarblast ja nõuavad oma põlisõigust, aga vaid rinnaga nügides õnnestub neil pääseda toidumaja ühte nappi külge. Tihaste närvgi ei pea lõpuks vastu ja nad lendavad majanuka taha rasvapalli külge. See kõrgpilotaaž on vintidele liiga keeruline. Siis tuleb äkki mingi teade ja kogu rohe - kollaste kamp tõuseb lendu ja lendab kortermajade poole. Ehk pakuti midagi paremat?

 

 

Vilistav puukoristaja

Igatahes saan kogu seda mängu vaadates kirja nädalavahetusel toimunud Eesti Ornitoloogiaühingu Aialinnuvaatluse ankeeti veerandsada lindu, sest muidu olekski saak väga napp. Pekitükid on rõdul otsa saanud ja nüüd pole siin isegi harakaid „massi tegemas“.  Laupäeval proovisin aialinnuvaatlust teha ka Võrumaal Kütiorus, aga isegi pakasega kõrvadelt nihutatud mütsiga ei suutnud ma seal metsatalus tuvastada rohkem linde kui kaks. Aga! Need kaks olid omavahel mõõtu võtvad puukoristajad, nende omavaheline kemplemine meenutas kangesti kevadetegemisi. Ja tõesti linnuvaatlejad on kuulnud juba rasva - ja sinitihase kevadlaulu ning puukoristaja vilet. Võrumaal lasi ühe kaugema toidumaja juures põhjatihanegi rõõmsat „Tä-tääd“ kuulda.

 

Sabakull

Ka looduskalender.ee merikotka kaamera ronkade seltskond muutus sel nädalal ses karmis pakases ootamatult rõõmsameelseks. Helipildis oli kevadine „kron-kronks“ ja mõned mustakuuelised kippusid üksteist aina ja aina suudlema. Kotkakaamera pilti sattusid ka kaks hiireviud, need olid üsna nälginud moega. Suisa talumatu oli vaadata, kuidas sealne varestekamp neid kiusas. Kalapead nokitseva kulli selja taga oli pidevalt kolm varest, kes röövlindu aina sabasulgedest sikutasid. Kui siis kulliisand üritas mõnele kiusajatele obadust anda, said kaks ülejäänud varest toidu kallale karata ja nokatäie lahtinokitut põske pista. Kotkad olid kaamerapildis eelkõige nädala alguses. Aga siis tuli ilmamehe Gennadi Skromnovi arvates kotkanoorukitele rännukihk peale ja mindi vaatama, mis mujal ilmas näha.

 

 

Hundihirm metsas

Seakaamera ees oli aga eelmise nädala lõpus suhteline vaikus. Läheduses olevat hundikari murdnud põdramullika, see sundis seapere ettevaatlikusele ja väga ei julgeta avalikkuse ette ilmuda. Ise metsa suusatama minnes võib aga lumel näha tohutut jäljemustrit. Tuisujärgne valge „paber“ on tihedalt jälgi täis tipitud. Uskumatult palju on kärplaste jälgi. Siiski on näha ka rebaserada, mitte kõik ei ole veel ussidesse ja kärntõppe kõngenud. Kütiorus nägin, kuidas nugis oli puu otsast hüppega mesilastaru katusele maandunud, seejärel ringi ümber taru teinud, lennuavast sisse piilunud... Õnneks oli see tühi taru. Vend pidi aga sel nädalal pakkuma eskorti tuhkrule. Tõhk oli kukkunud viljatünni otse kanala kõrval. Mis muud, kui loom inimtühja piirkonda vana taluaseme juurde, kus tal paremat elulootust on.

 

Eesti allikad:  Suurearu allikas
Raplast lõunas, kilomeeter maad linnast Järvakandi teed pidi minna ja siis mõnisada meetrit paremale on suure magistraalkraavi perves Suurearu allikas, kust paljud raplalased oma joogivett käivad ammutamas. Allikale on paigutatud betoonrake. Pühade ja tähtpäevade aegu kaunistavad allikal käijad lätet küünalde ja lilledega. Allikal käijad enamasti omavahel ei suhtle, pigem isegi häbenevad üksteist. Mikk Sarv räägib: „Leidsin tee allikale kirjanik Andres Ehini juhatusel, kui ta Rapla Raamatukogus kohtumisel lugejatega kostitas neid allikaveega. Naljaviluks tõlkis ta allika ka inglise keelde: Spring of Supreme Intellect.“ Suurearu allika vesi on värske ja puhta maitsega. Lisaks maitsvale veele saab allikalkäija kingiks mõnusa jalutuskäigu metsa.

 

TSITAAT:

Küünlapäev 2. veebruaril on naiste püha. Naistele antakse rohkem vaba aega, nad käivad külas, kohati ka kõrtsis, peavad mokalaata. Meestel tuleb siis teha naiste kodune töö.

 

SOOVITUS:

Sauna küta lehtpuudega. Eriti hea ja vinguvaba saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel. Võrumaa rahvatarkuse järgi andis kõige paremaid tulemusi saunaahju kütmine õunapuudega.