looduskalender.ee

 

Pakane on kange, ent kiirevoolulised ojad püsivad jääkaaneta. Sinikael-pardid nokivad rohelisi taimi.

 

Piisab ainult postkastist hommikuse lehe näpsamisest, et saada selgeks – pakane ei anna õues enam inimesele asu. Aga... meil käis üks toidulauasõbralik tihane tänutäheks õuetermomeetri peale puhumas. Loodus võitleb talvega ja tegelikult on külmavana juba selgrootu...

 

Soovitus: 

Nädala neli ilmamärki:

Ja nii ongi. Siberi külmataat ajas eelmise nädala viimastel päevadel oma küüned sügavale Eestimaa ihusse. Maa ja meri püüdsid end küll matta piimjasse uttu, aga seal, kus sõbraliku sooja merevee masse toetamas polnud, seal langes termomeeter allapoole kasukata inimeste taluvusvõimet. Külmapealinn sai kätte peaaegu 35 külmapügala piiri ja tardus sellest täiesti. Siiski, inimeste mõtteviis muutub iga päevaga – kui veel nädal tagasi nuriseti, kui termomeeter ei tahtnud hommikul kahekümnest kraadist ülespoole tõusta, siis nüüd mühatatakse hommikul: „Miinus 32, njah...“ ja magatakse edasi. Tõsi ta on, et inimeste liikumisvõime on nüüd tugevasti piiratud, lisaks sellele, et ninaotsagi ei taheta soojast toast välja pista, räägitakse ka kogu aeg auto käivitamise „krokodillidest“. Aga pole hullu, tänasega peaks selle talve külmateravik ületatud saama ja edasi sõidetakse mäenõlvast alla vastlapäevase sula ja kevade poole.

 

Härmatis angervaksal.

 

Isegi hiired pagevad sooja

Kõige kummalisem on see, et nädala jooksul pudises vaid neljapäeval alla arvestatav kogus lumekest ja seda oli nii napilt, et kattis vaevu varasemad jäljeread. Aga põnev oli näha, kuidas kohe tuli rebane ja tegi uue jäljerea täpselt sama koha peale, kus eelminegi. Ja nüüd on mu akna all täpselt ühesuguste vahemaadega täpijoon. Risti üle selle on läinud paarishüpetega üks väiksem sell. Tuhkur?! Tulnud on ta garaaži nuka alt, küllap maiustas hiirtega, kes omakorda on maiustanud ämbripõhja ununud maapirnide kallal. Räägitakse, et isegi autosse pidid praegu hiired sooja pugema. Tuhkur on üritanud pugeda maja vundamendi alla sooja, aga hoolsad töömehed pole selleks võimalust jätnud ja nii ongi ta hüpelnud Aotähe mängumaja alla. See teeb mind veidi ärevaks, sest seal on ju päevane rohevintide plääž.

 

Krõbedad külmapügalad tuvimängu ei sega . Kui vaid päikest jagub, on tuvi-isandad emandatel sabas.

 

Päikesevannituba

Mängumaja katus on lindudele praegu tõeline päikserand. Just siis kui päiksetõusul külmakraadid kõige kangemaks lähevad, koguneb sinna trobikond rohekuube - rohevinti end tõusva päikese kiirtesse soojendama. Seda, et seal tõesti soe on, näitavad pikad jääpurikad kütteta majakese katuseräästas. Päike tõepoolest juba soojendab ja sulatab. Aga linnud kobivad end sinna üles soojendama pärast seda, kui on kõhu rõdul kõvasti täis puginud. Rasvatihased kipuvad pidama koguni mingeid võistlusmänge, mujalt on kuulda, et siin ja seal on nende lauluvõistluski lahti läinud. Aegajalt leiavad nad mõne haraka poolt peidetud pekitüki ja siis meenutab tants kuumavereliste härjavõitlejate omi. Ka varblased muutuvad ses soojas rõõmamaks ja löövad silpsudes sekka. Pühapäeva hommikul eksis meile ka uustulnukas – sinitihane, küllap kusagilt külmemast metsapõuest. Aga harakarahvas on juba nädalajagu päevi kadunud.

 

Luiged lennus, pakane taga

Suur oli minu üllatus, kui kolmapäeva hommikul lendas Tartus vihinal Raadi lennuvälja poole kühmnokk-luik. Sisemaal ja sellisel ajal? Aga siis see külmalaine ta kannul tuligi. Tõepoolest on heameel, et meie luikede paremik suudab külma eest veel lõuna poole pakku minna. Sel nädalal tuli rõõmus teade, et vabariik tänab aumärkidega meie lendoravate hoidjat Uudo Timmi ning allikate ja põhjavee kaitsjat paevana Rein Einastot. Jõudu neile looduse hoidmisel ka edaspidiseks!

 

Laiuse Siniallikas ehk Laiuse ilma-allikas.

 

Eesti allikad:  Laiuse ilmaallikas

Laiuse voorel, kõrgel maa ja ilma vahel, otse mäe kõrge serva taga soolapil asub salapärane allikas. Allikasilm on jäänud üsna väikeseks, aga põnev lugu on sellel allikal. Nimelt saab tema abil teha suvel vihma või põuda.Vihmavaesel suvel puhastati selle ümbrust, et veekogu suureneks, arvati et pilved tõusevad allikast, sest sadude ajal näisid need Laiuse mäe kohale kogunevat. Ladistaval suvel pidid aga kolm lesknaist minema ja allika kinni katma. Sestap on arvatavalt 26-meetri sügavuse allikapinna lehtedest puhastamine minu jaoks alati natuke küsitav. Aga allika vesi pidi ravima silmi ja veel mitmeid teisi tõbesid.

 

“Aastal 1573 valitses niisugune kõva pakane Liivimaal, et neljapäeval enne nelipühi (mai keskel) inimesed veel üle jää Rootsist Tallinna tulid ja esimesel nelipühil Tallinna reid veel kinni külmunud oli, nii et vallidelt ja tornidest vaadates ikka veel jääd nähti.”

Balthasar Rusow “Liivimaa kroonika”.