looduskalender.ee

 

 

 

Hüljeste elutsüklis on kõige olulisem aeg – kevadtalvine poegimine merejääl. Enamusel emastel peaks kutsikad juba sündinud või veel kohe-kohe sündimas. Jääolud soosivad taaskord „karvakalade“ paljunemist.

Hülgehuvilisele on alanud aasta põnevaimad päevad.

Piltidel on hallhülged, eelmisel aastal Saaremaa läänerannikul.

 

 

Liivi lahes, kus talvituvad enamus meie viigerhüljestest, jookseb kinnisjää piir Häädemeeste rannast  Pärnu lahe suunas, edasi Kihnu tagant Kastna ninasse ja sealt Lõuna-Saaremaa poole. Lahe vabas vees triivib suur hulk ajujääd. Tingimused järglaste ilmaletoomiseks on väga head. Sügisel hülgeuurijate poolt märgistatud kaheteistkümnest viigerhülgest suurem osa on Liivi lahe rüsijää piirkonnas. Rüsid tekivad tavaliselt kalda küljes kinni oleva kinnisjää ja tuules triiviva ajujää piirile. Sellistes kohtades on pragusid, jääkuhilaid ja lumehangesid. Pragudes saab nii ujumas, kui hingamas käia, rüside vahele varjuda ja lumehangedesse kaevatud koobastes poegi peita. Osad hülged poegivad triivjääl, mõned isendid on leidnud turvalise paiga kinnisjää äärte piirkonnas.

Nii on see ikka olnud - selles mõttes pole viigrite märgistamisprojekt seniseid teadmisi ümber lükanud. Huvitav on see, et kaks märgistatud hüljestest talvitub keset Väinamerd - piirkonnas, mida katab kümnete kilomeetrite ulatuses kuni poole meetri paksune stabiilne kinnisjää.

Kirjanduse andmetel suudavad viigrid Arktikas hingamisauke hoida kuni meetri paksuses jääs. Arvatavalt säilitavad ka meie Väinamere viigrid hingamise ja jääle tuleku rindauke, neid pidevalt kraapides ning „läbi puhudes“. Ega selleski pole midagi ebaharilikku, sest viigrid on ennegi Väinamerel talvitanud. Näiteks eelmisel aastal pidid teemeistrid hülgeaukude tõttu Hiiumaa jäätee trassi isegi korrigeerima.

Sentsatsioon pärineb hoopis põhjanaabrite hülgeprojektist. Nimelt on kaks Soomes märgistatud hüljest Eesti vetesse talvituma tulnud! Üks neist peaks viibima kusagil Vormsi kandis ja teine Liivi lahes. Siiani võis arvata, et äkki toimub mingil määral „verevahetust“ Botnia lahe ja Eesti populatsioonide vahel, aga midagi kindlamat ei julenud uurijad väita. Nüüdseks on olemas arvestatav tõestusmaterjal.

Piltidel olevad hallihülged toovad beebisid ilmale parema e jää puudumisel ka väikesaartel e rahudel. Merejääl on enam ruumi, haigused levivad vähem, seega poegade ellujäämise võimalused suuremad. Kui viigripoja juures toimetab ainult emasloom ja mõned viigrid võivad veel läheduses viibida, siis hallhülged on karjaloomad ning poegimiskolooniates näeme koos mitmeid emasloomi ja paaritumisootel isased. Hallhüljeste eelistatumad poegimispiirkonnad on Liivi lahe jää, Saaremaa ja Hiiumaa rannaalad.

Viigrite tegevusjälgi otsime hülgematkal merejääl:

http://www.360.ee/component/option,com_seminar/Itemid,382/

ja hülgeid püüame vaadelda kajakimatkadel Hiiumaale.