looduskalender.ee

 

Künnivaresed on alustanud pesade kohendamisega

 

LÜHIDALT: Vaikselt haarab mu käsi binokli järgi. Tasakesi tõstan suurekstegevad klaasid ja suunan hekialusele. Ja... sügavalt vaatab mu silma sisse üks must silm: „Mis Sa tahad?“ Kuidas näevad harakad alati enne mind kui neid jälgida püüan?

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Üks valgekõht harakas istub nüüd aina kõrgel mirabelli ladvas, pea kössis õlgade vahel, pikk saba tuules lehvimas. Talvisest pesakülastusest saadik pole minu silm veel näinud neid oksakesi kohendamas, aga midagi siin toimub. Aegajalt tehakse tiir ümber põõsaaluste, aga see jalutuskäik on ärev. Võimalik, et neile ei meeldi kooselu nirkidega. Istun käsipõsakil akna all, õue ei taha enne kõrget päikest minna, külm on ja mõtlen, et ühest küljest oleks tore, kui meil oleks oma harakapaar, aga siis peab arvestama ka sellega, et siit õuest ei sirgu suureks ühtegi pisikest laululindu. Aga juba praegu hõiskavad rasvatihased, põldvarblased lasevad kevadesilpsu ja rohevindid venitavad oma „krüüüiti“. Tõsi, pesakohti siin uusasumis napib, puud on ehitustuhinas raiutud sootuks, aga hiljem tulevatele maaspesitsejatele peaks kohti jätkuma.

 

Kolks-kolks

Päeval üritan kevade tulekule kaasa aidata ja toksin katki jää ukseesisel. See on kõige mõttetum töö, mida tean, aga tunne seda tehes on suurepärane – kevad tuleb! Jah, loodus saab jääpurustamisega ka ise hakkama, juba on lahti Emajõe kiirevoolulisemad kohad, vesi läigib ka Soomaa veebikaameras. Esialgu püsib see veel jõesängi seinte vahel – aga sooteadlane Uno Valk annab teada, et kuuskedel on alanud okaste pudisemine – vanarahvas teadis, et okkad lumel toovad seitsme nädala pärast üleujutuse. Lootust on, et see üleujutus ei tule nii vägev kui eelmistel aastatel, sest lumekiht on „õhkõrn“. Samas läänepoolses Eestis läks maa talveunele üsna kõrge veetasemega.

 

Tiliseb-tiliseb

Taimeriik ärkab iga päevaga rohkem üles. Juba helistas mulle vend Pärnumaalt ja teatas, et need kaks lumikellukest, mis enne pakast jaanuaris õitsema üritasid hakata, on nüüd lõpuks lahti. Sarapuu ja lepp püüavad veel talve mängida, aga nende urbi tõmbab aina maa poole – need venivad iga päevaga aina pikemaks. Sel aastal on enamik vahtramahla-gurmaane õigel ajal ärganud ja magus neste tilgub päevasoojaga nõudesse üle Eesti. Käisin ka siin Tartus puude pungadele koputamas, aga roheline elu on veel kõvasti kaitsvate vaikude sisse pakitud. Küll on värvunud puude koor – kased on eemalt vaadates nagu punastavad tütarlapsed, nende õhetus on eriti kaunis päikeseloojangul. Pajude puna ei jää neile alla, haabade roheline jume on samuti kevadisem. Kaja Kübar kirjeldab kojusõidult üht kummalist nähtust: „Võrtsjärve ääres oli üks asfaldilõik täiesti roheline, võimalik, et mingid vetikad?“

 

Sulalumel askeldavad imepisikesed lumekirbud

 

Kevadekuulutus on teoks saanud

Muidugi on heameel, et tagasi purjetavad meie rändlinnud. Minusugune tavaline linnuhuviline neid veel ei näe, aga lindurid on valves. Meie läänepiiril – Sõrve linnujaamas on Mati Martinson registreerinud juba põldlõokese, künnivarese, kiivitaja, kuldnoka, metsvindi, kaelustuvi ja õõnetuvi. Jah, tegelikult on künnivaresed juba Toomemäel pesasid kohendamas ja talvitunud musträstad lasevad Tallinnas rõõmsaid kevadtrillereid. Aga ka metsas kihab elu, rähnitrumm käib täie hooga ja kui see ööseks vaikib, siis alustavad huikamisaariaid öökullid. Tedrekuked mulistavad päikeselisel hommikul kogu südamest ja mängiva ronga kronksu võib kuulda ka äärelinnades. Ka pärisvaresed sätivad oma pesasid ja tassivad nokas pikki oksaraage.

 

Siblimine lumel

Lumel, mis iga päevaga üha enam madalamale vajub, käib vilgas elu. Sellel on hüppamas mustmiljon tegelast, kellele kõigile ei oskagi nime anda. Putukateadlane Urmas Tartes räägib aga ühe Saaremaa noore fotograafi õnnest, kel õnnestus pildistada paarituvaid lumekoonlasi: „Olen ise aastaid seda võimalust otsinud ja nüüd näen, et keegi teeb selle ära kohe, peaaegu esimesel korral.“ Aga ega ainult lumel peagi enam sibama, iga kivi ja iga puutüve ümber ning majaseinte ääres on juba lumevabasid rohelise muruga laike. Ja mutimullahunnikud ilmuvad sulailmaga lume kohale nagu imeväel. 

 

Hallpea-rähn

 

Eesti allikad:  Allikukivi allikas

Pärnumaal Kilingi-Nõmmest mõni kilomeeter Valga maanteed mööda Tihemetsa poole jääb üsna tee serva põnev kolmeharuline liivakivikoobas. Selle on uuristanud Allikivi või ka Kärsu allikas. Koobas on 33 meetrit pikk ja kuni 2,7 meetrit kõrge. Lapsepõlves viis isa meid kevadel koopa laele piibelehti korjama, aga allika juurde minekuks tuli alati koopa ukse võti küsida. Nüüd on varisemisohtliku esimese saali lagi kindlustatud ja sissepääs vaba kõigile külastajatele. Allikale ja koopasse minnes võta kindlasti kaasa taskulamp või küünal! Pimeduse varjus võid mõelda muistsele legendile, mille järgi olevat selle koha peal maa alla vajunud jõukas talu, karistuseks selle eest, et pererahvas pulmapeo ajal kerjusele almust ei andnud. Kuid kord aastas pääsevat pulmapidu taas keerlema ja allikast voolavat sulaviina.

 

Varakevadisi maanteid katab sageli jäide. Autojuhid, vähendage ohtlikel aegadel kiirust!

 

SOOVITUS: Kaevukoha otsimisel hoidis kaevutark ehk soonevõtja kaheharulist pajuoksa käies enda ees, harud kummagi käe esimese sõrme ja pöidla vahel. Veesoone kohal hakanud pajuoksa harud maa poole kiskuma.

 

TSITAAT:

Kui kevadel leppadel pikad urvad on, siis tuleb üks väga rikas aasta, on lühikesed, siis tuleb vaene aasta. Pärnu.