looduskalender.ee

Lumine maastik Otepää mail Karstes. Lumikate on siin umbes poole meetri sügavune ja jäise koorikuga.

 

„Tilk-tilk-tilk!“ kobistab vihm mu akna taga. Siis jääb kõik vaikseks. Sahinal langeb laia lund, nii suureräitsakalist, et ei näe kolme meetri kauguselegi. Ilmataat heitleb: hetkeks saab külm võitu ja siis veab jälle taas tilkuva kevade poole.

 

Soovitus:

Nädala neli ilmamärki:

Talvituvad sinikael-pardid. Paremal seisev emaslind on eriline: tema kaelal näeme isaslindudele omast valget rõngast.

 

Sügava udu rahu vajub voogudena Tartu peale, mähib udulinikusse majad ja puud. Varblased, kes veel eile samal ajal rõõmsalt silpsusid, on vakka. Mis sealt nüüd tuleb, kas uus lumepilv või tõotatud soojalaine? Öösel krõpskaane saanud lumesulaloik hakkab taas läikima, tänava äravooluauk laulab sulisevat kevadlaulu. Ehh, ja viimase kössis lumememme porgandnina otsas on tilk... tilk-tilk langeb lumemehe nohu väikesele jääkuhjale ja... potsti kukub sinna ka oranž nina. Tõesti, valge lumevalvur, sul on aeg ära voolata – voolata joogiveeks janustele viljapõldudele ja puhkevatele lilledele. Kohe-kohe on nad ärkamas-tärkamas.

 

Lund veel põlvini
Kuid ilmajaama lumekaart http://www.emhi.ee/?ide=21,253 näitab, et Otepääl on lund veel 47 sentimeetri jagu ning talvised hangekuhjad on alles Kirde-Eestis ja Pärnu ümbruseski. Vaid Võru lähedus ja saared on sel aastal suutnud lumekasuka kiiresti auguliseks kulutada. Ja kuigi Lahemaa kandist on sel talvel juba teist korda kuulda kummalistest üleujutustest, on jõgede veetase veel rahulik. Isegi Soomaa kevadine Facebookis toimuv üleujutuse ennustusvõistlus pole sel aastal nii keevaline ja kõrgete pakkumisetga. Ent metsajõed ja ojakesed sulisevad-vulisevad täie hooga. Kuid kallaste lumekoorik on kõva kui kitt.

 

Lumehangede kohal ripuvad mets-kuukressi kõdrad.

 

Karvasarv sokud
See kõva lumi kannab ilvest ja kohati metssigagi. Inimene ja metskits aga vajuvad läbi ja põhjani. Rebaste ja huntide pulmatantsud on tantsitud, enam ei ole väljadel näha nii palju ka näljaseid hiirejahil rebaseid. Aga midagi metsas toimub, sest loomad on inimese jaoks justkui valel ajal vales kohas. Nii võib metsseakari tormata täie hooga üle tee või kuuepäine metskitsekari jalutada rahulikult mõtiskledes üle automagistraali. Karja ainsal sokul on sarved juba pikad ja mõnusalt pehmekarvased. Talimagajad peaksid aga sel või järgmisel nädalal endast märku andma hakkama. On aeg.

Klüü-klüü-klüüüüü
Kõige ägedamalt tervitavad kevadet endiselt rähnid. Musträhnide valju üksteisest ülehüüdmine kostab kilomeetrite kaugusele. Hallpea-rähnid vilistavad vaiksemalt, aga seda intensiivsemalt. Trummi-põrri lasevad ka kõik väiksemad rähnid. Laeva raba veeres kevadmatkal käinud Pille Tammur kirjeldab, kuidas eelmise nädala alguspoole pakases keset kõige paremat mänguaega tedred kõrgel kaselatvades kössitasid ja külmetasid: „Aga lõpuks lendasid nad siiski mänguplatsile ja tegid kudrutamise ringi ära.“ Minu akende alla käib igal hommikul täpselt samal ajal üks hallrästas, jalutab ühel ainsal lumevabal laigul ja nokitseb midagi – binokliga näen, et aegajalt ongi tal nokas mingi poolvedel sentimeetri pikkune jupike. Mingid putukavastsed?

 

Nurmkanade salk jätkab toiduotsingut öösel: viimased talvenädalad on neile raskeks katsumuseks...

 

Rändlinnud stardivalmis
Kuigi lumikellukesed üritavad järjekindlalt lumest ja jääst läbi tungida ning vaher siristab mahla, on kogu taimeriik veel täistardumuses. Vaid päikesesoojadel nõlvadel võib näha rohelisi rohututte, aga need on rohelised ka lume all. Seda enam tasub jälgida mererannikule saabuvaid rändlinde. Sõrve ilmajaama on saabunud juba suured vindiparved, ei, need pole vaid need igal pool ringivilistavate talvitunud rohevintide parved, sekka on juba ka metsvinte. Pärnumaa talvitunud sookurg on oma kodupõldudelt kadunud ja ka linnuvaatlejad ootavad lähipäevil sookurgede saabumist. Viimane aeg on panna üles pesakastid kuldnokkadele ja tihastele. Aga kindlasti tasub juba praegu teha ka pesaaluseid pääsukestele, hiljem aiatööde tuhinas võib see ununeda.

 

Eesti allikad: Armuallikas
Armuallikas ehk Veriläte on üks paljudest Pühajärve allikatest, kuid teistest suurem ja ilusam, püsiva veevooluga tõusuallikas. Allikas asub Pühajärve idapoolsel küljel ja jääb ümber Pühajärve kulgeva matkaraja äärde, Majakolgi poolsaarele. Üldse teatakse Pühajärve ääres umbes 18 allikat. Rahvapärimuse järgi saanud Armuallikas oma nime vee võlutoimest, jaaniööl hõbepeekrist jooduna pidavat ta vesi looma suure ja püsiv armastuse. Peale selle vaigistavat siinne vesi veel valusid ja pidavat haigeid terveks tegema. Verilätteks on allikat nimetatud tõenäoliselt ta vee suure rauasisalduse tõttu.

 

Kartulikorvid on kõige parem teha pajuvitsadest ja lõhestatud toomingavitsadest. Pajune on raskevõitu, aga toomingane vastupidav ja kerge.