looduskalender.ee

 

Lapsuliblikas

 

Päikese vägi on soojemates kohtades lapsuliblikatega kuluhalli maastiku rõõmustamas. Möödunud suve teise poole valmikuid kohtame üha sagedamini. Talvel kaitsesid lapsuliblikat eelmisel aastal organismi kogutudd glütseriin, sorbitool ja valgud ning sellise varuga elab rahulikult üle ka mõnekümne kraadised pakaseperioodid.

 

„Kuldse suve“ kuulutajad on üldjuhul varakevadel väikesest koerliblikast veidi hilisemad. Lapsuliblikad talvituvad metsaaluses samblas v kulus, mis soojendab üldjuhul hiljem, kui koerliblikate talvituskohad inimasustuse läheduses. Lapsuliblikad ongi rohkem metsaliik ja lagedast avamaastikust eriti ei pea, kuigi kevadel kohtame neid ka linnades, aga on ju sealgi sobivaid talvitumise paiku.

 

Sooliselt on lapsuliblikaid kerge eristada – isasliblikad on sidrunikollased ja emasliblikad heledamad, rohekasvalged. Eestiibade tipp on teravama otsaga, igal tiival on punakas laik ja heledad sooned – tiibade siruulatus viis ... kuus sentimeetrit. Lapsuliblikad panevad maandudes alati tiivad kokku ja emasliblikas on ka siis heledamana ära tuntav.

 

Aprillis näeme kindlasti nende pulmalendu, kus emasliblikale järgneb isasliblikas. Veidi hiljem muneb emasliblikas munad paakspuule v türnpuule, mis on lapsuliblika röövikute toidutaimed. Mais võime otsida nimetatud põõsa sarnastelt puudelt, kas neil umbes kolme sentimeetriseid rohelised  liblikaröövikuid juba liiguvad.