Pildistas Peeter Teedla (18.03.2012 Läänemaal)
Märtsikuine soojalaine pani ärksamad tähnikvesilikud liikuma. Aprillipäike toob kõik sabakonnalised oma talvituspaikadest välja ja rännak kudemisveekogusse saab alguse. Eelistatud on madalad ning soojaveelised tiigid, järved, ojadvõi kraavid. Vees veedetakse terve suve esimene pool. Talvituti kambakesti koos: lehehunnikutes, samblavaibas, kõdukändudes, kasvõi mutikäigus ... aga juhtub, et ka keldrites.
Harva, kui tekib arusaamatus, kas tegu ilusate kevadilmadega ärganud arusisaliku või tähnikvesilikuga – vesilikel puuduvad kehal soomused ja varvastel küünised.
Tähikvesilike pikkus küünib kümne sentimeetri kanti. Emaslooma välimik on tagasihoidlikum – selg pruun v oliivikarva, kõhul on täpid vähemvärvikad, kui isasloomadel. Viimased on talvitumise lõpuvahes muutunud juba päris värvikamateks ja arenemas on uhke ja mitmevärviline hari (vaata alumist pilti). Täies uhkuses ollakse kudeajaks ning paaritumine algab kui veetemperatuur hakkab kümmet kraadi saavutama. Suguküpseks saavad tähnikvesilikud teisel ... kolmandal eluaastal. Veeelu perioodil toitutakse sääskede, kiilide ja teiste veeelukate vastsetest, limustest, konnakudust ning, kui veekogus on kalu, siis kalamarjast. Vesilikke jahivad omakorda rändelt saabuvad haigrud, toonekured.
Pildistas Aimar Säärits (30. Märts, Kakerdi raba lähistel)