looduskalender.ee

 

Tulvaveele on laskunud puhkama väikeluiged. Alam-Pedja

 

Vuhinal tuhiseb must mööda tuul, kihutan rattal kevadesse. Ümberringi lõolaul, kiivitajate hõiked, hanede kaagatused... Ja siis äkki – pisike  kollane täpike mulluses kulus püüab mu pilku. Paiseleht! Ja siis teine, kolmas, neljas – terve kesa on korraga päikest täis.

 

Nädala neli ilmamärki:

Kevadpühade hommikul, kui lihavõttejäneste parv on tuisanud läbi tubade ja poetanud igale poole värvilisi mune, tuiskab õueski. Kevadist lumekoledust peavad taluma pühade ajal küll peamiselt pealpool Pärnu jõge paiknevad inimesed, Lõuna-Eesti naudib veel malbete lumehelbekeste langemist päikesesoojale murule. Laupäev siin lõunaosariikides oli aga täiesti lõunalik. Hommikul rattasõidul avastatud paiselehe-kevadunelm viis mind taas mõttele, et kevadesse saab end unistada. Kindlasti oleks olnud võimalik kevadlillekestest tuhinal mööda sõita, niivõrd väikesed olid need õied, pisikesed ja pontsakad, täis suureksaamise tahet. Aga kevadeootus oli mu südames. Ja kui nägin ühte, siis märkasin ka teist ja ainult hetkega avaneski kogu kevadmaailm mu ees. Kevadeavastamisrõõmu tahtsin pakkuda ka tütrekesele. Koju jõudes joonistasin paiselehtede paiknemise kaardi ja seletasin, kus päikeserattakesed end peidavad. Aotäht kutsus kaasa 6-aastase Mari ja kiivrid peas, kaart näpus, tõttasid nad ratastel avastusretkele. Põnev oli binokliga jälgida, kuidas nad igas teeotsas rattalt maha tulid ja arutlesid, tasapisi, aga kindlalt rühkisid nad kevade poole. Ja juba poole tunni pärast tulid nad tagasi suure peotäie kevadõitega. Seda kevaderõõmu oli meie tuba täis õhtuni ja isegi õues ei pääsenud lumi sadama.

 

Jõeluha õrnal jääl ukerdav kährik on läbimärg. Soomaa

 

Lauluootuses ilm

Rändlinnud ei paista lumest suurt hoolivat. Neljapäeval ja reedel saabusid valge-toonekured kõikjale Eestise. Laupäeval tulid valjuhäälsed sookured ja täitsid taeva rõõmsate huigetega. Haned, jah haned, nemad sebivad siia-sinna, kord põhja või lõunasse ja siis tuulekannul itta või läände. Küllap nad juba ka rohelistel orasepõldudel kusagil nakitsevad, aga mina olen neid küll ainult lennus näinud, nii paarkümmend kaagatajat korraga. Võru lähistel on teedel ka suured metsvindiparved, üht kössitavat rändelt tulnud vinti nägin ka eelmise aasta pesakoha lähistel tegutsemas, aga laulma ta veel ei kipunud. Aga musträstad teevad küll juba kõvasti häält ja lõokesed hoiavad territooriumi, visates võõrale alale tungijale kõrvu kauni ja rünnaka laulu. Kiivitajad kükitavad lombiservades, kolmekesi kokku sattudes läheb neil kõvaks kismaks ja kisaks. Ja talvikesed, nemad teevad juba väljuhäälselt naaberriigi turismireklaami: „Siit-siit-siit saab Riiga...“

 

Üleliigne rasv lindudele

Lindude tegemisi ei saa tuvastada ainult laulu järgi, Võrumaal Kütiorus oli lumevabade laikude lehekiht kõik tagurpidi keeratud, piilutud iga risuhunniku ja oksaraokese alla. Rästad ja kuldnokad tuustivad just sellistel külmadel päevadel nii peidus putukaid ja tõugukesi. Lume-Eesti elanike linnutoidulauad võiksid küll praegu paksult süüa täis olla, nii saab näha ilmaimesid – käblikut ja punarinda ning tavatuid rästaid ja kuldnokkasidki. Meil on rõdul väljas kõik talvel külmaga ärapõlatud rasvapallid ja nende ümber käib nüüd tõeline möll. Isegi harakas. Too ahnepäits üritab küll ühe suutäie asemel kogu võrgutäiega lahkuda.

 

 

Lõhnalummas mesilane

Aga lehepudi sees tasub lindudel sobrada küll, sest putukad on nüüd elule ärganud. Ringikrõbistavale ämblikule järgneb peagi lepatriinu, potsti kukub lehtedele veel poolunine kärbes. Lillepeenras põriseb lumikellukesel esimene mesilane. Kas olete nuusutanud, kui hea lõhn on lumikellukesel?  Ja õhus on juba sääski. Nõgeseliblikaid on sel aastal aga tõesti palju. Mullapinnast, õigemini peaaegu mullapinnalt ukerdab vastu vonklev, roosa vihmauss. Puugid on väljas! Metsaalune on täis mitmet-setmet sorti seeni, millele ma nime anda ei oska, ainsad, kes tuttavad, on karikseened.

 

Ülased tõstavad päid

Kõige rõõmsam on aga ligi kümnekraadiste kevadilmade üle taimeriik. Sinililled avavad ka metsaveeres oma sinisilmad, rabarberi punased müksud kõrguvad peenramaal, murulaugul kerkib kena roheline habe. Kaja Kübar teatab pärnumaalt, et neil on kuldtähtede lehed juba 6–7 cm pikkuselt väljas: „Noored nõgesed on ka olemas – sellised rohekaspunased. Ülase lehed tulemas, varred veel veidi longus ja lehed pole ka laiali. Naadilehti veel ei märganud.“ Pungad on puudel pakitsemas ja avali, Airi-Hallik Konnula Urvaste kandist saab üllatuseks oma taas jooksma hakanud vahtralt veel paar liitrit vahtramahla. Aga kõige kummalisem kevademärk, mida eelmisel nädalal kogesin oli see, et meie kodu ukse taha tuli väike poiss suure pesakastiga ja otsis Aotähte: „Tahan selle Aotähele kinkida.“

 

TSITAAT:

Tere-tere, linnukene, kauge teekonna lõpetaja!

 

SOOVITUS:

Halli kivi peal kasvavat sammalt kutsutakse Helmes sammaspooliku rohuks. Sammaspoolikut arstitakse siin järgmiselt. Tuleb kasetohk võtta, millele tuleb peale teha juudi rist. Selline kasetohk tuleb hoida natuke aega sammaspoolikul ja siis heidetakse põlevasse ahju. See ristiga tohik aitab ka valu vastu. Näiteks kõhuvalu kaob kohe, kui seda tahku kõhu valutaval kohal hoida. Helme

 

 

Eesti allikad: Salumäe Silmaallikas

Risti-Virtsu maanteelt juhatab teeviit Salevere Salumäele. Salumägi on muistne linnamägi, nii umbes 20-meetri kõrgune seljandik, mille loodekülg on järsk paesein, lõunapoolsemad küljed on aga lauged. Kõrgendiku merepoolne järsk paesein on ürgvana ja selle seinast voolab välja Silmaallikas, mis olnud vanadel aegadel ka ohvripaigaks. Allikale pääseb matkaja mööda Salevere matkarada. Vanarahvas teadis rääkida, et allikavesi tegi silmad terveks ja pesija nooremaks. Veel põnevamaks teeb aga allika uskumus, mille järgi saavat jaanipäeva südaööl allikaveega silmi pestes isegi pime nägijaks. Just kevadel on Salumäel palju põnevat näha, seal kasvavad väekad kevadtaimed, millest abi kevadväsimuse vastu.