looduskalender.ee

Jääminek Matsalu lahel.

 

Pisike pruunikas linnuke viskub taevasse kui pall. Äkki sirutuvad palli külgedelt välja pisikesed päikesetrilleris läbikumavad tiivad. Need tiivad liiguvad nii kiiresti, et vaid hetkeks näed nende teravatipulisi sulgi. Sama kiiresti kui võnklevad tiivad, sama väledalt pillab ta laulusõnu suust.

 

Silita, silita tiivulist, tiivulist, tuuleke. Silita, silita üle siili selja, silita, silita, tuuleke, tiivulist, tiivulist. (Lõokese laulusõnad, Torma)

 

Nädala neli ilmamärki:

Kummaline küll, aga lõokest tunnemegi peamiselt tema laulu kaudu. „Liiri-lõõri, liiri lõõri, veel kõrgele, veel kõrgele, kõrgele, kõrgele.“ Ja isegi kui looduses tema laulu ära ei tunta, siis piisab „liiri-lõõri“ nimetamisest, kui kõik õhkavad: „Muidugi, lõoke ja kevad!“ Aga tegelikult on see linnuke tõesti üsna pisikese varblase moodi, kuid tunduvalt saledam, sest varblase pontsakat keha oleks tunduvalt raskem õhku vinnata. Ja kuigi mul oli seekord plaanis pikemalt kirjutada siurust ehk vadja keeles lõokesest, pakub aknatagune mulle äkki hoopis kummalist pilti. Ning põlisrahvaste kombekohaselt pean laulma ehk kirjutama sellest mida näen. Jah, tõusva päikese kiired löövad praegu varahommikul külmast punaseks muutunud muru pealmised kõrred hiilgama. Ja äkki lehvib üle muru üks tume vari. Varju teine pool maandub Aotähe mängumaja katusele, jalutab aeglaselt katust mööda alla, hüppab hooga murule, ehmatab õhku paar suurnokka, kes siin mirabellikive nagistavad ja... hakkab kudrutama: „Hü-hüü-hü-hüttüü...“ Haaran igaks juhuks binokli ja see ta on – kaelustuvi ehk meigas. Hall pea, lai valge kaelaside ja veinpunane rind, kodutuvist veidi suurem ja saledam linnuke. Mis on metsatuvil siia asja? Aga kohe tuleb ka teine, paarikese arem pool ja jääb heki taha jalutama. Metsalinnud ei talu siiski möödasõitvat autot ja kaovad raskelt hoogu võttes tiivavurinal majakatuse taha.

 

Kaelustuvi

 

Silk-solk, silk-solk

Linnuhuvilistel ongi praegu kõige põnevam aeg. Lume sulamine ja päevasooja kerkimine üle kümne kraadi on märgiks kõigele elavale, et aeg on ärgata. Nüüd on meie maale asja ka vaid putukatest toituvatel lindudel. Põõsastes lööb esimest kahvatut silk-solki väike põõsalind. Laulu lööb võsaraat, tulnud on punarind. Esimesi arglikke laulukatkeid teevad metsvindid, kes lõotalve ajal vapralt lund trotsisid. Mets rõkkab rästaste laulust, õued on täis linavästriku silpsumist. Hanede lennulust on nagu veidi tagasi andnud, ehk mugivad nad kusagil põldudel orast. Hanesid ei ole enam otseselt taevas täis, aga iga natukese aja järel mõni parveke mööda kaagatab. Üha enam on teateid ka kanada lagledest ja linnu-uurijad arutavad omavahel koguni, kas see liik võiks meile pesitsema jääda.

 

Kinotähtede esimene muna

Nädala lõpus läks lahti konnaralli, teedel on nüüd näha pulma hüppavaid pruune konnasid ja ka loivavaid kärnkonni. Siin seal olevat rohu- ja rabakonnad isegi konnakontserte alustanud. Konnalaul on rõõmsaks märgiks valge-toonekurgedele, nüüd seisab pesadel neli punast jalga ja aegajalt üritab oma õigust peale suruda veel mõni pikk punane nokk. Eriti põnev aeg oli aga tugitooli-linnuvaatlejatel. Laupäeva varahommikul säras looduskalender.ee musta-toonekure veebikaamera objektiivi ees üks ilus helevalge muna, mida vanemad hoolikalt rohelise sambla sisse mätsida püüdsid.

 

Valev ülaseõis

Põnev tärkamise aeg on ka taimeriigis. Tasapisi saavad kesad täis paiselehtede kuldseid õisi, Lõuna-Eestis on metsaalustes lahti sinililled, nõgeserahvas kerkib nagu nõiaväel. Looduskaitsja Kaja Kübar Pärnumaalt vahendab Skype abil, et „Lahti on esimene ülaseõis“. Arvata võib, et nüüd hakkab kevad hooga tulema. Kuigi, jah, kui üritan maitsetaimepeenras näpud mulda panna, siis „prr-prr-rr,“ üsna külm on. Samas on murud täis tuhandeid krookusi – kollaseid, valgeid ja lillasid. Ilus aeg on. Murulauk on sõrmepikkune ja talisibul kannatab juba ampsata.

 

Rästik roomab lume alla jäävast urust end päikesepaistele soojendama.

 

Puugid rohus

Siiski on näiteks Tartus Tiigi tänava pargis tiigil veel paks jää ja tegelikult ei ole maagi veel päris kaevamiskõlbulik. Soomaa jõed on end taas jõesängidesse voolama seadnud, suurvee aeg on selleks aastaks tavatult vara möödas. Tundub, et käesoleval aastal meil ainult neli ja pool aastaaega oligi. See-eest on õhus juba esimesed sääsed ja selle nädala jooksul pidi küll iga õueskäiv inimene esimese liblika ära nägema. Ka kimalased on ärganud ja kärbsed tikuvad end õues einestaja võileivale sättima. Ja muidugi on platsis puugid, laulja Anne Maasik räägib, et sai Põlvamaal vaevalt paarsada meetrit Ahja jõe ääres jalutada, kui juba oli kaks tegelast tal küljes. Nii et olge valvsad ja entsefaliidi vastu vaktsineerida ei ole veel hilja.

 

SOOVITUS:

Aprill on mahlakuu. Praegu on parim aeg tikata kask. Parima mahla saamiseks otsige puu, mis päris teie pihkude vahele ära ei mahu, nii umbes 25-aastaselt kask. Magusamat mahla saab kõrgemail kohtadel kasvavatelt puudelt. Siis tuleb nii kõrgele, et kogumisnõu hästi alla mahuks, auk puurida. Lehtpuust tuleb voolida umbes 30-40 cm pikkune tila ja selle ülaosasse lõigata sentimeetrise läbimõõduga soon, mida mööda mahl anumasse voolama hakkab. Tila tuleb lüüa tihedalt puu sisse, et mahl maha ei tilguks. Mahla tasub koguda puu võimalikult varjulisest küljest – nii ei soojenda päike anumasse nirisenud vedelikku ja selles ei hakka pärmiseened kasvama.

 

 

Eesti allikad: Ööbikuoru vesioinas

Mis on ühist ööbikul ja oinal? Ega suurt midagi. Siiski on Eestimaal üks koht, kus need mõlemad nimedena kokku saavad. See on Rõuge Ööbikuoru nõlvast väljavoolavale allikale ehitatud vesioinas, mis pumpab allikavee survel osa veest üles, 26–30 meetri kõrgusel oru nõlval asuvasse majapidamisse, kasutades hüdraurilise löögi energiat. Ööbikuoru vesioina ehitas taluperemees Friedrich Johanson 1939. aastal. Pumba töömaht on 5 m³/ööpäevas. Talvel moodustub vesioina ümber kahe-kolme meetri kõrgune jäätunud veepritsmetest "korsten", mis sülitab oma kestast vett välja.