looduskalender.ee

 

 

LÜHIDALT: “Möh-öh-öh! Möh-öh-öh!” kajab üle punase taevakaare. Taevasikk ehk tikutaja hüpleb kevadõhus suurest rõõmust. Pisike must lambatall möhatab talle koplist vastu, ikka selgest kevadrõõmust.

 

Nädala neli ilmamärki:

Lambatallesid on terve koppel täis, vallatult jooksevad nad siia - sinna, suurem osa ema sabas, aga üks punt – lutilambad hoiavad omaette. Hetkeks kui karjakoera valvas pilk kaob on nad elektrikarjuse alt väljas ja kepslevad peenramaa poole, ära ampsatakse kõik mis roheline – ja tõesti võilille kodarikuratas on juba peopesa suurune. Koplis pole aga enam rohulibletki, maa on söödud mustaks ja poriseks. Rohelisi vitamiine on aga aed täis, naadi varesejalad ja nõgesetuts, mis siis, et veel külmaöödest kohati punakad. Isegi kõrrelised kergitavad peale kosutavat kevadvihma oma päid. Sibulad ja murulaugud on tõusnud kämblapikkuseks. Eemal koplis seisvad kased on kuidagi salarohelist tooni. Jah, lähemal vaatlusel selgub, et pungade vahelt paistab rohelist – nüüd on see aeg, kus võib öelda “pungad on pakatanud”. Kogu seda eelrohelust saadab lindude rõkkav hommikulaul: punarinnad, sajas dialektis kuldnokad, laulurästad, linavästrikud, väike - lehelinnud, must - lepalinnud, metsvindid, talvikesed... ja siis löövad sekka sookured rabalt. See on hetk, kus ülejäänud linnud ei võta vaevaks häält teha – sookurgede “laul” käib üle kõige.

 

 

Laupäeval kui käisin külas oma lasteaia laulutädil Hillel, istus tema koduaias Kilingi - Nõmmel aga esimene sellekevadine suitsupääsuke, ilus pika sabakuue ja punase kaelasidemega rahvuslinnuke. Päevasooja aeg võib seega alata, pääsukese soojad südametuksed teevad ilma soojaks nii meie sees, kui õues. Tartus, mu koduõuel keksib aga heleruugekõhtne kivitäks: “Täks-täks, tooge kive, tehke kiviaed”. Kaheksa suurnokka aga mängivad me heki all rõõmumänge. Päris naljakas on vaadata, kuidas suur pontsakas lind end peaaegu kõhuli emaslinnu ette kummargile viskab, tiivad rapsimas vastu maad. Enamasti küll järgneb sellele hallipäise emase äge pearaputus, aga mõnikord jätkub tants daami kukil.

 

Eriti tooniandvad on looduses praegu valge-toonekured. Neid on nüüd igal pesal kahekaupa. Linnuhuvilised jagavad oma listis aga teavet, et kohe peale tulekut nad nädalakese lösutavad röötsakil pesal ja tõmbavad pikast lennust hinge tagasi. Praegu igatahes käib äge pesaehitus, emane paistab aga juba paikne olema, küllap tegeleb munemisega. Igatahes rõõmustab ta iga mehise kulutuusti üle, mille abikaasa pessa tassib, nokaplaginal seab ta selle oma kõhu alla, aegajalt võetakse ette ka paaritumisrituaal. Igatahes on kurgede poolt taluaedades tõsised “Teeme ära” talgud, kõik mis ripakil tassitakse posti otsa.

 

 

Taluaedu käivad aga revideerimas teisedki tegelased, karusid huvitab väga mesipuude sisu – isegi nii väga, et mesinikud paigaldavad tarude ümber elektrikarjuseid. Muud metsaelanikud on suhteliselt paiksed, kuid ei anna end näha, poegimiseelne aeg hoiab neid peidus. See - eest on liikvel sisalikud ja maod, mõnuga imevad nad endasse kevadpäikese soojust. Konnade ränne on sel aastal kummaline. Konnauurija Riinu Rannap ütleb, et näiteks Matsalus on rohukonnad juba kudenud, aga Lääne-Virumaal pole veel alustanudki, jää on alles kudeveekogudel peal. Võrtsjärve ääres oli laupäeval tee tihedalt täis hukkunud hüppajaid, ühtegi elusat hüppajat aga näha ei olnud. Küll on vihmased ilmad välja toonud vihmaussid, märjast pinnasest ronivad nad hingama asfaldile ja kivisillutisele, kust tormivarju tulnud kajakad neid hea maitsta lasevad.

 

Seda, et järvejää veel tugev ja võimas, nägin isegi Lõuna  -Eestis, juba sinililleehtes Kiidjärve pargi kõrval hingab külmust hõbevalge järvejää. Peipsi on jäämassi üsna Eesti randa loksutanud, küllap jäähaug juba jääserva all koeb, seda näitab poes müüdav haugimari. Aga Mustjõe kaldal kükitavate kalameeste õngeridvad veel väga kiiresti ei käi. Jäämäehakatised on aga iga maanina otsas, helesinine pikkadest jääkristallidest jää on siiski veel nii tugev, et ei purune isegi jäätüki vastu kivi loopimisel. Vett on kõikjal uskumatult vähe, Peipsi on sada meetrit kaugemal tavapärasest kevadisest üleujutusjoonest, Võrumaal on kohati kaevudki veel kuivad.

 

SOOVITUS:Kõik, mis mullapinnast praegu tärkab, tasub nahka panna,näiteks nõgesekasvudes on C-vitamiini 2,5 korda rohkem kui sidrunis. Võtta kausitäis noori nõgeselehti, vala üle tulise veega, nõruta, hõõru peeneks. Lisa söögiõli ja hakitud muna, sibulapealseid ning hapukoort ja maitsev nõgesesalat valmis ongi. Tõelise energiasalati saad aga nii: hoia noori võilillelehti 30 minutit soolalahuses, raputada kuivaks ja tükeldada. Maitsesta hapukoore või õlikastmega, millele on lisatud haput mahla (näiteks punasesõstramahla). Juurde võib lisada ka hapuoblikaid, nõgeseid ja nurmenukulehti.

 

 

TSITAAT:

 

Väikese Munamäe kirdenõlval (Otepää suunas) on allikas, mida ammustest aegadest peetakse Väikese Emajõe alguseks. Teerada pidi sadakod meetrit ülespoole ronides jõuabkividest rakkega langeallikani, mille läbimõõt on 1,5 m. Allikast väljuv oja voolab sälkorus nõlvast alla. Vesi jõuab Sulaojas Pühajärve. Allikat loetakse Emajõe alguseks, tegelikult on ta vaid üks Pühajärve toitvatest allikatest. Allika lähedal Munamäe terrassinõlval suur rändrahn - Kalevipoja kivi.