looduskalender.ee

 

 

LÜHIDALT:

 

Lendavaid objekte käisin laupäeval püüdmas ka mina. Kuulasin parasjagu Tallinnas Maaema Messil loengut Eesti põllumajanduse jätkusuutlikusest ja sellest, kuidas väiketalunike arv on põllumajandusministeeriumi asekantsleri, Illar Lemeti sõnul viimaste aastate jookusul vähenenud 16% ehk oma tegevuse on lõpetanud iga kuues talumees, kui tuli teade Taaralinnast, et minu potipõllunduslik kasvuhoone on kõigi kuue tomatitaimega lendu läinud. Veidi imelik see tundus, sest Tallinnas polnud tuult õieti ollagi ja taevalaotus oli sibelevaid lennukeid täis. Jätsime ära püha palvekäigu Joarünkale ja tõttasime koju lenduläinut püüdma. Tõepoolest oli Tartus tuul nii suur, et viis peaaegu kõrvad peast. Naabrimees Kaido oli meie kasvumaja tormiga heideldes suurte ehitusplokkidega maandanud kõrvalkrundile, Minemalendamata taimed päästis naabri naispere. Aga kasvuhoonejuppe sai õhtu otsa veel rattaga kokku otsitud, ühelt krundilt leidsin koguni kaks suurt peotäit kellegi minemalennanud batuudivedrusid. Tormituul oli murdnud ka Merko terasaia, lennutanud potte, aiajuppe, peenraloore ja muud pudipadi oli laiali nagu Ameerika tornaadode ajal. Natuke nõutuks võtab see tormihoog, aga tõotasin tuulele, et nii lihtsalt mind põllumajandusest loobuma sundida ei saa – kasvuhoone metallkonstruktsioon on juba sirgeks taotud ja nüüd saab hoone tehtud juba korralikult peipsiäärseid tuulekindlaid ehitusvõtteid arvestades.

 

Õitsemise ajanihe

Põnev oli aga sõita kevadisel aegteljel pikki Tartu-Tallinn maanteed. Emajõe ääres on toomingad juba suures õies, pealinna lähistel veel esimeses puhkemisrõõmus. Tartus on kased juba täiesti lehes ja üsna rohelised, Pirita jõe ääres aga üsna urvapunakad. Haabadegi puna on lõuna pool kohati kadunud ja esimesed rohelised lehed puude küljes. Puhkemisrõõmu naudivad ka aiapuud, siin on täisõites luuviljalised, aias on tulpidemeri, ka murulauk õitseb juba. Kohe läheb õitsema raps, kevadel külvatud vili on tärganud. Aga metsaveeres õitsevad kullerkupud ja paepinnad on tihedalt nurmenuku kollaseid võtmeid täis. Eriti armsad on praegu kõik pokumättad, tarnalehe piigid on vapralt kikkis ja õisikuvarre otsas ripuvad kollased õietutid.

 

 

Õnnekäo lendkuku

Tuul on siinkandis teinud muudki paha, sakutanud ja kukutanud harakapesi. Igatahes saabus emadepäeva hommikul kaks harakapaari, kes natuke omavahel kaklesid ja siis asus üks paar mirabelli otsas vana pesa kohendama, emasest paistab juba mitu tundi ainult pikk saba. Isane käib aegajalt suurnokkasid hirmutamas, aga need tulevad ikka ja jälle tagasi, sest mullapinnal lebavate eelmise aasta ploomikivide vahelt on välja pungitanud ilus roheline iduke on neile suurenokalistele väga nokkamööda. Eelmisel neljapäeval juhtus aga hoopis kummaline lugu, tulin linnast KUKU stuudiost Ilmaparandaja teksti lugemast ja nautisin rõdul mõnusat päikesepaistet, äkki tuleb üle lageda välja suur triibulise kõhualusega kägu... ja lennates seletab aina: „Kuku-kuku! Kuku-kuku!“ Lagedal  ja lennus kukkumine oli nii võimas, et see kajas kilomeetrite kaugusele. Korra üritas väsinud käokene isegi maja katusele istuda, aga läks edasi Raadi mõisaparki rahvamuuseumile õnne kukkuma, sest õhtune on ju õnnekägu.

 

Kaamera on munadest kirju

Linnurahva seas on üldse suured uudised – laidudel on hanedel esimesed pojad, ka metskurvitsa tibusid on juba nähtud. Siit - sealt leiab ka esimesi kuldnoka munakoori. Minu kodutihane aga haub vaikselt aknaaluses pesakastis. Tagasi on rukkirääk ja soo-roolind. Rohelistel väljadel patrullivad helehallid välja - loorkullid. Järgmise nädala lõpul on oodata ka looduskalender.ee kaameralindudelt suuri uudiseid. Must-toonekure pesas on neli muna, neist esimesest võib varsti kopsimist kuulda. Konnakotkastel on pesas üks muna, kalakotkal kolm muna. Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas hauduv emalind kogu aeg uurivalt pead keerutada suudab. Aga küllap vajaksid sellist trenni ka arvutiinimesed, siis ei oleks nii palju kangekaelseid.

 

Koiduliblikas

 

Nastikupulm ja pääsusabatants

Muidugi on selle nädala nael susisejad. Nastikute pulmaaeg paneb inimesed alati uudishimulikult vaatama tõttama ja samas ürgsest maohirmust ka värisema. Aga siin-seal päikesepaistel seda musta voogavat tantsu praegu näha on. Tantsulennul olid sel nädalal ka oranžide tiivalaikudega koiduliblikad ja kollased pääsusabad. Pääsusabade tants võib praegu eriti ilus olla meie „mägedel“, ise olen seda korra näinud Väikesel Munamäel. Need nõiaverd suured asiaadid kogunevad pulmatantsuks just kõrgematele kohtadele. Kährikud ja ka mägrad otsivad kergemaid palukesi autoteede ääres ja uskumatult palju on nende põkkumisi raudruunadega. Ja autojuhid, olge ettevaatlikud, taas on toonekured teel, eriti kõva tuulega ei saa need suured linnud kiiresti õhku.

 

SOOVITUS:

 

TSITAAT:

 

Pilk Jägala joa ehk Joarünka veekardina taha

 

Eesti allikad: Joarünka allikad

Jõelähtme kihelkonnas oli veel sadakond aastat tagasi elus muistne tava minna peale suure ristipäeva jumalateenistust Joarünkale ehk Jägala joale. Joa veekardina tagant oli varem võimalik läbi minna, selle tee võiks käimiseks meilgi korda seada. Taolist käimist tehakse mitmel pool maailmas, et vabaneda kõigest pahast oma meeles ja mõtetes. Paesein veekardina taga on tulvil immitsevatest ja voolavatest allikatest, kus paevana Rein Einasto sõnul voolab vett diktüoneemakilda ja glaukoniitliivakivide pealt. Kogu põhjaranniku paeastang on allikaid täis, kust põhjavesi eriti kevadeti endale teed mere poole loob.