looduskalender.ee

 

 

„Präääks!“ Kuldne nokavahe pilgeni putukaid täis, meelitab kuldnokaema poegi pesakastiavale. Pisipere lööb küll näljakisa lahti, aga üksteise kukil toitu võtma veel ei viitsi minna. Aga ema kordab õppetundi ikka ja aina...

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kuldnoka pesakastid on sel aastal kõik täis, igast pesapakust kostab ema kutsele vastu rõõmus sädistav koor. Vanemate toidukarussell on nii pidev ja kiire, et inimesel võtab aega aru saamaks, kuidas nad küll jõuavad. Aga õuemurul patseerib ka eelmise aasta poegade seltskond, kõik juba kenasti mustas sulekuues. Lapsevanematest saab neid veel eristada käitumine, noored kugistavad kõik korraga alla, papad - mammad ahmivad aga nokavahe pilgeni rippuvaid vorstikesi ja tiivulisi täis. Ainsana on kuldnokkadest kiirem tihasevurr. Juba varahommikul näen unisest silmanurgast, kuidas kardinal liigub tihasevari, ikka pesakasti ja jälle tagasi, vähemalt viie minuti jooksul kord, vahel sagedamini. Lõuna ajal muutuvad tihasvanemad aeglasemaks, ju lapsed teevad lõunauinakut. Aga neid ussivorstikesi on tänavu lindude toidulaud otsani täis, noored lehed on mitmetel puudel sootumaks ära söödud... eriti armutult on näritud õunapuud, ploomid ja isegi suured tammed. Veel allesolevatelt lehtedelt võib leida pisikesi - peenikesi vaksikuvastseid – teate ju küll neid ussikesi, kes keskosa roomates õhku tõstavad, kahekorra tõmbavad ja „vaksates“ magusama suutäie juurde liiguvad. Putukaaasta on tänavu nii soodne, et kujutan ette, et sel aastal peaks olema võimalik leida „vainuköisi“ – üheskoos edasi liikuvaid hallasääse vastsete rongkäike – vanarahvas uskus, et kui sellisesse „ussiköide“ näpp pista, siis saab käsi võluväe.

 

 

Kaunislauljad

Linnulaul on nädalaga muutunud sootuks teisekõlaliseks. Ööbikulaul ei vaibu enam keskhommikulgi ja see on nii vali, et vaid rukkirääk suudab oma hääle tema varjus maksma panna. Ööbiku puhkehetkel tuleb kuuldavale roolindude ragistamine ja ritsiklindude sirin. Kütiorus hõikas valjult ka peoleo ja vihmanäugumist erinevalt ilmajaamast ei kostnud – ja vihma ka Võrumaal ei tulnud. Aga igal aastal armun ma ikka ja jälle käosulase meloodiatesse, need on kaunimad kui mistahes eurolaulud. Ja „twelve points“ ka karmiinleevikesele! Linnataevas sai aga sel nädalal korralikud piirid – õhk on täis siia - sinna sähvivaid piiritavaid piiritajaid. Ja palju on lennus ka kõikvõimalikke kulle, kes lasevad end äikesehoogude tuuleiilides kanda.

 

Udusulis pojad kaameras

Looduskalender.ee kaamerasilm näitab elu must-toonekure pesas, seal on juba kolm nädalavanust helevalget tibu. Kõik pojad koorusid mõne tunni jooksul, üks muna oli viljastamata ja see jääb „mädamunaks“. Pikisilmi oodatakse praegu hiireviupoja koorumist – viupoja, kes sirgub tänavu merikotkapesas. Eelmisel aastal tegi sinna pesa sinikael, aga selle pere hukk oli kole. Kotkas tuli korraks koju. Ilmamees Gennadi Skromnovi sõnul tasuks praegu kindlasti vaadata kalakotkakaamerid. Nende pesades on imeilusad valged violetsete laikudega munad, need munad on nende pisikeste kotkaste jaoks hiigelsuured, kotkaemal tuli tõsiselt vaeva näha, et need välja muneda.

 

 

Männitolm ja võililleudu

Taime - elus on ikka veel kahenädalane vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel. Lõunas on põllud võilille udupäid täis, mere ääres aga on alles kuldkollane täisõitseng. Nii põhjas kui lõunas alustasid männid tolmlemist ja nüüd on kollase kihiga tiigipinnad, aialaud ja taimelehedki. Sel nädalal puhkesid sirelid ja maikellukesed, praegu ongi lõhnahurma aeg. Murudel on esimesed valgeristikunutid, kuutõverohi on kenade valgete kellukestega ehitud. Rapsipõllud on kuldkollased, rukis pea loonud, varane kartul nina mullast välja ajanud. Suvi on täie õigusega peale suvisteid ametisse astumas, isegi öökülmi ei lubata enam ja see on õnneks tuhandetele valgetele maasikaõitele nii aias kui heinamaal.

 

Pääsusaba lend

Meie tänava noorte entomoloogide sellenädalane põhihuvi oli kuivanud tilli nutsakul talvitunud pääsusabade koorumine. Ja nukust nad tasakesi välja pugesid, esmalt eritas nukk mingit valget võiet ja siis ta tuli, tiibade täispumpamine võttis päris hulk aega, üks liblikatest jäi lendutõusmist ootama koguni järgmise hommikupäikeseni. Igal juhul tasub proovimist! Aga purkides jõuaksid Aotähe ja Mari abil minuni sel aastal peamiselt kõikvõimalikud jooksikud ja kärsakad. Palju on ka lutikaid. Raamatutegijatele küll palve, anda välja üks heade piltidega putukamääraja koolidele, siis ei pea vanemad inimesed nii palju piinlikkust tundma. Aga soojad kevadilmad tõid sooja ka merevette, isegi põhjarannal mõõdeti kohati 18 kraadi.

 

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Katku allikas

Lääne-Virumaal, Simuna alevikus, Simuna kirikust lõuna pool asub Katkuallikas. See allikas on Eesti ühe pikima jõe, 122 km pikkuse Pedja jõe alguseks. Kaugem allikas asus paar kilomeetrit ida pool, Katkuküla all, kuid see on jäänud tiigi põhja, väljavoolav oja aga muudetud kraaviks. Katku allikas on väga veerohke, andes jõele juba algselt palju vett. Allika läheduses on puhkekoht kiige ja istekohaga. Katk tähendaski vanas kõnepruugis allikaauku.