looduskalender.ee

Rukkirääk

 

Reede õhtul oli plaan retkele minna, aga esialgu puudus hea idee, et kui kauaks ja kuhu üldse suunduda. Sai siis mõteldud, et läheks vaataks algatuseks, mis Tartu külje all Aardla poldril sünnib. Selline mõte võib “ohtlik” olla, sest mõned aastad tagasi sai samuti õhtul korraks Aardla poldrile mindud ja avastasin ennast järgmisel päeval juba Saaremaa looderannast Harilaiult. Loodetavasti sel korral asi nii hulluks asi ei lähe.

Aardla poldril oli linde küll. Oli soe õhtu, täpikhuigud ja rukkiräägud tegid kenasti häält, põnevamatest elukatest nägin veel veetallajat ja kuulsin rohuneppi. Aga, ühel hetkel oli toru vaateväljas vart, kes oli punakaspruuni tooniga. Lind seisis mättal ja puhastas ennast, tiibade ja ka alapoole muster oli kenasti näha. Selge, see elukas on mõned päevad varem siin leitud valgesilm-vart ehk ruskevart. Ühel hetkel ilmus lähedusse teinegi ruske, aga veidi kahvatum vart ja …. linnud paaritusid! Kas tõesti valgesilm-vardi paar? Kas tõesti liik kavatseb siin pesitseda? Info läks kohe Rariliini kaudu laiali ja enne pimedat jõudsidki paar kiiremat linnuvaatlejat bongama. Otsisime linnud uuesti üles ja saime nüüd viimases valguses asja lähemalt uurida. Oligi valgesilm-vardi paar! Seda liiki on linnuharulduste komisjoni andmetel Eesti aladel varem kohatud vaid 8 korda. Paari pole aga varem meil nähtudki. Peab jälgima, ehk kavatseb see elukas nüüd esmakordselt meil ka pesitseda. Pilti mõni päeva varem leitud valgesilm-vardist näeb Estbirdingu galeriis.

Kui juba välja sai tuldud, siis tegime poldrile ringi peale ja kuulasime mitmes kohas öölaulikuid. Rukkirääke oli igast suunast kuulda, täpikhuikusid tuli kokku ligemale 40, ka mõned rooruigad tegid häält. Kõige viimases peatuskohas, valgesilm-vardi leiukoha juures tegelikult, tegi häält ka üks emane väikehuik. Seda liiki on tänavu Eestis üllatavalt vähe kuuldud (4 kohta vist?). Olen suure osa varasematest leiukohtadest viimastel nädalatel üle vaadanud ja polnud sel aastal väikehuigule veel pihta saanud. Põnevatest leidudest innustatuna võtsin suuna Võrtsjärve lõunaotsa Valguta poldrile ja Vooremäele, ehk on sealgi mõni elukas häält tegemas. Täpikhuikusid oli küll palju kuulda, aga kedagi muud erilist kõrva ei hakanud. Valguta poldrilt sain lõpuks oma aastanimekirja öösorri, üks lind istus keset teed maas.

Pikasillas oli vaja otsustada, et kas suundun Tartusse tagasi või lähen edasi läänerannikule. Nädal tagasi nähti Pärnumaal Pikla tiikidel väikehüüpi. Vaatamata aktiivsetele otsingutele teda seal enam üles ei leitud. Aga, öö oli vaikne ja suhteliselt soe ning linnud olid häälekad. Ehk on see elukas siiski veel paigal ja õnnestub teda täna kuulda? Sõitsingi otse Piklasse, kohal olin kell 3:30. Oli küll tuulevaikne, aga pilves ja tibutas vihma. Suurt keegi häält ei teinud ja kuna oli veel suhteliselt pime, siis otsustasin tunnikese magada. Täpselt kell 4:30 tegin auto ukse lahti ja mida k….!!! Roostikust oli kuulda väikehüübi röhkivat krooksatust! Olin hetkega ärkvel ja asusin hääle omanikku otsima. Lind tegi algatuseks ligemale 30 korda häält ja jäi siis vait. Ronisin tiikide vahel olevasse linnutorni ja hetk hiljem lendaski väikehüüp roost välja ning suundus tiigi teise serva rooribasse peitu. Seal jätkas lind pidevat “krooksumist”, vaid mõneks lühemaks hetkeks jäi vait. Hiilisin linnule lähemale ja sain isegi ehk vaid 10 meetri kaugusele, aga tihedast roostikust lindu üles ei leidnud. Aga sain vähemalt telefoniga häält salvestada, linnuharulduste komisjoni jaoks on sellest linnust nüüd tõestusmaterjal olemas. Väikehüüp on meil kõva rari, linnuharulduste komisjoni andmetel on teda meil vaid 13 korda kohatud, viimati 1992. aastal ja enne seda 1972. aastal. Seega, mitte ühelgi praeguse põlvkonna linnuvaatlejal seda liiki oma nimekirjas ei ole. Info läks kohe ka Rariliini kaudu laiali. Kahjuks olid kohalikud Häädemeeste ja Võiste birderid Kihnus “asumisel”. Kiirelt reageeris hoopis üks läheduses ja varakult ärkvel olnud Soome bongar, kellega koos üritasime “krooksujat” uuesti roost üles leida, aga näha teda siiski enam ei õnnestunud, ehkki olime linnust vaid 10-15 meetri kaugusel. Väikehüüp tegi aktiivselt häält kokku üle tunni ja jäi siis vait. Kuna liigimäärang sai nüüd lõpliku kinnituse, siis järgnevatel öödel võib Piklas suuremal hulgal bongareid kohata.

 

Kaljukotkas

 

Ise liikusin tasapisi Matsalu lahe suunas. Vaatasin mitmed head linnuaugud üle. Põnevamatest lindudest nägin ühte kaljukotkast, Audru poldril oli maas kümmekond veetallajat ja suurem ports laululuiki, kelle hulgas oli ka 2 väikeluike. Mida need luiged veel siin teevad? Miks nad põhja pole lennanud? Väikeluige jaoks on mai lõpp juba erakordselt hiline aeg. Õhtuks jõudsin Virtsu lähistele. Peaaegu kordus mõne aasta tagune juhtum, kui mõtte peale, et “läheks vaataks, mis Aardla poldril toimub”, avastain ennast ühel hetkel hoopis Harilaiult. Sel korral sain õnneks mandril pidama. Eelmisel ööl lisandus minu aastanimekirja 4 põnevat elukat, 2012. aastal olen nüüd kokku 258 linnuliiki kohanud.