looduskalender.ee

 

Naerukajaka pojad on lennuvõimelised ja suudavad ise toitu otsida.
Siiski üritatakse igal võimalusel vanalinnult toitu manguda

 

Kilina-kõlinal kukuvad vihmamärjad kastetilgad kasteheinte õhkõrnade peakeste küljest. Tuul heljub vaikse viisina heinamaa kohal, päikesekiir kuivatab viimsegi pärli kõrtelt ja vikerkaare lilla heinatikand laiub väljade kohal.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kastehein on tõesti põlvini ja teadmatusse viiv teerada on nendega palistatud. Lillade kellukate ja kollaste hunditubakate värvitee on kaunis, kuid suve teisest poolest kõnelev. Teerajal laiutava teelehe servast on keegi himura suutäie ampsanud. Päikeses pärlendav rada viib maasikalehtedeni, sealt suure paiselehe lehe alla. Paotan käega leheust ja lasen päikese sillerdama kellegi mustale seljale. See selg ei ole väike, paras minu peopesa pikkune. Lihaseline ja sooniline. Seljal istub ka üks hall tähn, aga selle on jätnud kellegi terav nokk. Ptüi! on röögatanud suline linnuke selle loomakese musta lihaselist selga maitstes. Must - seatigu! Ilus, aga söögiks kõlbmatu. Ja nii ta nüüd teelehti siin krõmpsutab. Või on see keegi teine, kes siin teelehti ampsanud on? Tõepoolest, suur lihaseline nälkjas otsekui kugistab üht väiksemat tegelast. Võimatu tundub see tegemine, teod on ju taimetoidulised. Aga enam kui 10 - sentimeetrise tegelase „kurku“ väiksem hall tegelane kaob. Teouurija Anneli Ehlvest ütleb, et mõnikord võib toitainete puudusel sellist asja juhtuda, et üks nälkjas teise nahka paneb, aga imelik ikkagi. Igaks juhuks tonksan musta nälkjat veel kõrrega, must - seateo kõhualune on tühi, mis tühi...

 

Piiritajad on õhulinnud, kes maanduvad kindlale pinnale vaid pesitsuse ajaks. Piiritaja oma pisikeste poegadega

 

Las kallab!

Pole vist tänavu mõtet rääkida vihma vajalikkusest, ega sellest, miks nälkjaid ja tigusid nii palju on. Kallab ja kallab. Nädala keskel põgenesin vihmasest Eestist, et pääseda lõputust muruniitmisest ja päikesepuudusest. Aga ei, nii nagu autonina Stockholmis praamilt maapeale sai, algas ka Rootsimaa pinnal koletum vihmavaling. Kummaliselt ta algas – nägin hetkeks, kuidas sähvatas midagi läheneva rongi nina eest ja siis pahvatas traatidest suitsu, otsekui vanake Hottabõtsi taaskehastus džinnipurgist. Seejärel kole kärgatus ja teel vulisevate ojade sisse hakkas kõlinal kukkuma hiigelsuuri rahekamakaid. Hetkeks tundus, et kohe katkeb autoakna klaaside kannatus ja klaas kliriseb tükkideks, aga minema saime sest koledusest – ja kindel, mis kindel – kodus on parem kui mujal.

 

Kukkuvad pesad

Kodus teevad aga käod ikka veel oma pahategusid, kuigi odraokas kurgus, patseerivad nad pisikeste laululindude pesade ümbruses. Muidugi saadab seda halliseljalist ja valgetriibulist „valekulli“ käratsevate lapsevanemate koor ja mitte ühtegi muna ei õnnestu käoemandal enam kuhugi poetada. Aga küllap on käopojad kusagil juba tiibu sirutamas. Kuigi jah, tänavu on linnupoegadega üks suur häda. Kaamera must - toonekure pojukesed on juba kahekuused, aga üks neist nokavigastuse tõttu ikka veel haiglaravil. Pääsukeste pesad lahustuvad ses suures vihmas, suutäiekesed pääsusülge ei suuda koos hoida mullast ja savist mätsitud pesakesi, ühe suurema vihmavalingu ajal potsatasid mu venna juures Pärnumaal alla koguni kaheksa pesa. Vihmaga heina teha ei saa ja nii meisterdaski vend terve vihmapäeva pesaaluseid pääsulindudele.

 

Tänavu kevadel sündinud siilid käivad juba iseseisvalt ringi

 

Kärssninade mugavustund

Ja kuigi vihma üle võib kurta, võib põllumees ka veidi rõõmustada. Kõik mis kevadel sai maha poetatud, on mõnusas niiskuses aina suuremaks sirgunud. Isegi kõige laisema inimese kartul on varsti sirgunud vööni ja põld valendab õitest. Muidugi rõõmustavad koos põllumehega ka metssead ning tundub, et meiegi pere on tänavu pannud kartuli maha rõõmuks metsanotsudele. Vagu vaolt ajavad nad kärsaga oma asja ja jääb vaid rõõmustada, kui suures tuhnimisehoos mu basiilikud ja petersellid alles jäävad. Erametsaomanikud, kelle hulgas on ka palju põllumehi, üritavadki praegu jahimeestele selgeks teha, et keegi peab säändse omavoli eest ka vastutust võtma. Sest metssead on nii laisaks läinud, et magavad juba vao kõrval.

 

Soojaootus

Põhjamaine põllumajandus on üldse üks kummaline asi, eriti eurotoetuste lisandiga. Euroametnikud on end seadnud istuma kontorilaudade taha ja jälgivad põlde lennumasinate vahendusel. Ja nii tabab igal aastal põllumehi üllatus, et nende põllud pole mitte nii suured, kui välja on mõõdetud. Aga aerofotolt ei saagi aru saada, kus on maapinnal piir, metsaservas kasvavate puude võrad lähevad aina suuremaks ja nii väheneb õhust vaadates pidevalt „põllupind“. Küllap ongi nüüd aeg rohkem mõelda puhkusele, tuleval nädalal kohaletulvav suvi tõstab soojakraadid 30ni ja vesi saab ehk ka lõpuks supluskõlbulikuks.

 

Ahtalehine põdrakanep õitseb

 

TSITAAT: 

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Lavi allikas

Virumaal Rakvere lähedal asub Eesti üks kuulsamaid allikaid – Lavi allikas. Huvitaval kombel on temast virtuaalmaailmas suhteliselt vähe juttu, tema olemasolust ei tea ka paljud Rakvere elanikud. Lavi allika kohta saab teada, et ta asub Lääne-Viru maakonnas Rägavere vallas ja tema paljudest allikaavadest tuhiseb välja vett sadakond liitrit sekundis. Allikas asub ise üsna suure tee kaldal, imeilusas orukeses, põnev on näha, kuidas väikestest väljakeevatest allikatest saab alguse jõgi, mis toidab ka Põlula kalakasvandust. Ja nagu ikka, pajatab muistend ka siin, et pestes Lavi allika veega silmi, siis saad hea silmanägemise, aga lisaks ka hea väljanägemise. Lavi allikas on püha allikas – siin on ka ohvrikivi ja Lavi külas on ohvrimänd.