looduskalender.ee

Kassiristiku-aas. Mohni

 

On ikka külm küll. Nii külm, et hommikusel rattasõidul igatsed kindaid kätte ja õhtul suskad kaminasse paar puuhalgu soojahõngu majja looma. Aga on alles augusti algus, mõni päev üle lauritsapäeva.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nagu välk selgest taevast tabas kesknädalal eestimaalasi ilmajaama uudis, et nädala lõpuks on oodata esimesi öökülmi. Tassisin hirmus oma õues suvitanud toalilled, ööprintsessid ja mimoosi tuppa talvitama, aga tegelikult nii külmaks siin Tartu kandis siiski ei läinud. Selles valguses on põnev ilm.ee-st lugeda Jüri Kameniku kirjutist, kus ta räägib, et 11. augustil 20 aastat tagasi sündis senini Eesti ametlikult kehtiv "kõigi aegade" soojarekord, mis mõõdeti 1992. aastal Võrus, kui maksimaalne temperatuur tõusis 35,6°C-ni. See rekord on korduvalt ohus olnud, eriti 2010. aasta 7.-8. augustil, kui Eestisse jõudis soojemgi õhumass kui 20 aastat tagasi, kuid uut Eesti rekordit siiski ei tulnud. Nii ehk naa me tänavu soojarekordeid püüdma ei lähe, pigem ikka neid suve külmarekordeid. Vihma aga kallab ja kallab ning põllumees on lootuse kaotanud, et madalamatelt maadelt heina kätte saab. Isegi kui õnnestub hein maha niita, siis peksab järgmine vihm ta maadligi mustama ja mädanema. Linnudki ja rohutirtsud on kõhekülmast ja vihmast nii väsinud ja turris, et ei tee hommikul tavapärasel ajal enam mitte üks piuks. Kõige selle sompus ja väsinud oleku juures on siiski mõned head asjad.

 

Mererandades on millimallikate aeg. Meriristid

 

Valge mustikas

Mets on otsani täis mustikaid, neid jätkub tänavu nii palju, et saame korjata ka tõeliselt valminud magusaid marju veel poolde sügisesse välja. Kaja Kübar teatab aga Pärnumaalt hoopis kummalisest asjast. Nimelt on sealkandis avastatud valged mustikad! Kaja Kübar kirjutab: „Kaja ja Heino Ruul on suured mustikasõbrad juba aastaid... Sel aastal kohtusid nad mitmeid kordi mustikatega, kes olid valged. Huvitusin asjast ning tahtsin ise näha ja pildistada muidugi ka. Neid "valgeid laike" pidi siin piirkonnas mitmeid olema. Kaja - Heino lubasid teada anda, kui jälle õigele kohale satuvad. Laupäeval siis telefon helises. Õnneks polnud varasemad korjajad ka kraapsudega seda huvitavat paika veel külastanud. Pildistasin õige mitusada pilti neist laiguti mustade marjade vahel leitud „valgekatest“. Suhu panna ei raatsinud ühtegi marja, ehkki suu poleks siis ju mustaks saanud.)“

 

Punane palukas

Suurepärast marjasaaki tõotavad tänavu ka pohlamännikud. Eriti palju on neid Nõva kandi metsades, praegu tasub neid korjata siiski vaid päikesepaisteliste teeradade äärest. Kahe nädala pärast on marjad täisküpsed ja magusamad. Küll tasub pohlamännikute servadesse nõmmele minna imetlema just õide puhkenud lillasid kanarbikuvälju, need on tõeliselt kaunid isegi ses tusases „varasügises“. Metsades on praegu ka ohtralt kukeseeni ja puravikke. Eelmisel nädalal me peamiselt kukeseeni sõimegi, ikka niimoodi ja naamoodi, kartuliga ja riisiga ja niisama. Seene leiab tänavu metsast ka see, kel muidu sel alal ei näkka.

 

Noorussulestikust saab puhkesulestik: noore kuldnoka külgedelt hakkavad paistma valged tähnid

 

Pääsukesed on roos

Linnurahvas on vait mis vait. Ainsad hommikused hääletegijad on harakad, kes üritavad kogu kambaga väikseksjäänud pessa ära mahtuda, aga see ei õnnestu kuidagi ja hommikul on põõsaalune harakasulgi täis. Neljal pojal on sabad veel ilmselgelt lühemad kui vanematel ja nad kipuvad papalt - mammalt toitu manguma. Silpsuvad ka linavästrikud, veel ilmselgelt siinsed pesakonnad. Kuldnokkade parvesuurus, aga kasvab ja kasvab. Korraga maandub murule paar-kolmsada käratsevat lindu. Ka nurmkanadel on tänavu olnud superhea aasta. Galerist Tiia Karelson rääkis, kuidas tema auto eest vudisid Vahi alevikus rõõmsalt üle tee viisteist halli kanakest – nurmkana. Seega 13 poega suve lõpuks alles veel. Linnuhuvilised kurtsid vahepeal, et piiritajad on kadunud, aga see juhtub Eestis tavaliselt 19. septembril. Küll on silmnähtavalt vähemaks jäänud pääsukesi, küllap koondutakse juba roostikesse.

 

Soolaoa aeg

Tõeliselt rõõmus aeg on aga aednikele. Mirabellid näitavad juba kollast põske, marjad on kõik valmis. Maasikataimed vuhistavad võrseid kasvatada, nüüd peab väetamisega hoolas olema, praegusest hetkest sõltub järgmise aasta marjasaak. Sibulad on patsitamisvalmis, naerid tuleb välja sikutada. Õhtul saab õues süüa esimesi sooje soolaubasid, ka aedubadel on tänavu tohutu saak. Suve teisel poolel külvatu ei taha enam kiiresti kasvada, aga ehk tuleb veel sooja. Eriti lõhnavad on tänavu roosid, ka on maitsetaimede kogumise aeg. Praegu on hea aeg õppida Maria Thuni soovituste järgi selgeks taimede lõhnad ja siis teha tundematku. Tundes ära erinevate taimede lõhnu, muutub maailm palju rikkamaks.

 

 

Salu-siumari

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Merioone allikas

Põlvamaal Tilleorus Maantemuuseumi juurest algav matkarada viib Varbuse oja paremal kaldal püstloodis paljanduva roostepunase liivakivikaljuni, millest voolab välja kristallselge Merioone allikas. See on sealsetest allikatest üks veerohkemaid: vooluhulk 16–23 l/s. Selline müstilise ilmega paik on loomulikult innustanud inimeste kujutlusvõimet ja seega on paigaga seotud hulk legende. Rahva arvates võib ainult merest nii palju vett välja voolata, sellest ka nimi – Meriooni allikas (oon on kohalikus murdes kalda sisse uuristunud koobas, millest väljub allikas) ehk Merioone. Teise pärimusloo kohaselt olevat allikast kunagi mingeid võõraid kalu välja tulnud ja rahvas arvanud, et need on merekalad. Kolmanda legendi järgi aga olevat ülekohtuselt süüdistatud ja piinatud mõisavaht saanud põgenema ja kaljuni jõudes palunud, et meri teda neelaks. Nii läinudki. Arvatakse, et käik kulgeb mereni, tegelikult on käigu pikkus alla viie meetri.