looduskalender.ee

 

Nurmedel käib viljakoristus. Sangaste rukis

 

Mustad pärlid pargiteel tõotavad sügist. Raske udu, vihmasabin ja tuuletants on üksteise võidu pillutanud rajale küpseid toomingamarju.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Toomingad ei ole ainsad, kes sügisvilju pudistavad. „Tümps!“ kukub õunapuu alla raske õunapabul, esialgu veel „ussivõetu“. Ja pargiservas käib äge saalimine, pasknäär pahandab käristades hetke mu peale, aga läheb seejärel kandamiga kuhugile. Tammetõrukandamiga, nokavahe on punnis priskest tõrust. Jään mõtisklema, et kuidas linnuke talvel ilma GPS-seadmeta teab, kuhu ta sügisel oma moonavarud peitis. Oleks see vast kokkuhoid, kui saaksime ilma elektroonikata kõik oma käigud salvestada. Aga juba paelub mu tähelepanu Raadi pargi servas mühisev suur hobukastan, see on okaskerasid otsani täis, poole kuu pärast tuleme Aotähega siia koolitöödeks siledakoorelisi läikivaid pruune mune otsima. Ja muidugi tõrusid ka, kui pasknäärid kõike nahka ei pane või oma aitadesse ei tassi. Värvide virr - varr ei ole veel alanud, puude lehed on pigem rohelised, õigeveidi ehk pruunid ja krussis, aga see on tulnud ehk sellest vahepealsest põrgukuumast, mis ka mu õue suvitama viidud toetaimedele põletushaavu tekitas. Ja siis heljub mu ees vaikselt liueldes allapoole kuldne kaseleht. Sügis! Sügis on teel.

 

Lindude pesitsusaeg on lõpusirgel. Veebikaamerast tuttavad kalakotka pojad teevad oma esimesi lende, ent külastavad endiselt veel pesa

 

„Vaikelu“

Õueelu on tõsiselt vaikne. Harakapere askeldab mu aiamaal, nad loobivad õhku midagi punast. Binokliga vaadates saan aru, et tegemist on maasikapeenrasse pandud punaste kivilepatriinudega. Keegi hea inimene õpetas, et nii saab vaigistada lindude suvist maasikahimu, kui korra üht „punast kivimaasikat“ proovida, siis teeb see ülejäänute suhtes ükskõiksemaks. Aga nüüd rapivad harakad mu lepatriinusid? Täna ei kosta ka viude hüüdeid, ega suitsupääsukeste vidistamist. Siis hakkab järgmises tänavas vaikne müdin, mis aina suuremaks paisub, esmalt põgenevad harakad, seejärel kuldnoka hiigelparv ja siis lasevad hekist jalga ka põldvarblased. Must klaasist lind kerkib mürinaga katuste kohale ja lendab Tartu poole. Kanadalasest itimees sõidab helikopteriga tööle.

 

Tähesadu öös

Eriti häälekad on praegu aga ööd. Ritsikate sirin on nii kaunis, et seda peab suisa rõdule kuulama minema. Põnev on jälgida, kuidas suur kõuepilv üritab ümbrust varajasse pimedusse mähkida, aga päike oma „jumala sõrmed“ üle pilvemäe sirutab ja taevasse kuldse vikerkaare joonistab. Aga peagi vajub ta augustiöös aina madalamale, pimedus tiheneb. Kullina kiitsakas kägu tõttab majade vahel haake tehes aina lõuna poole. Veel hämaramas tõusevad õhku nahkhiired, aga et siin suuremaid veekogusid pole ja seetõttu ka putukapilv puudub, siis eriti tihe siin sagimine pole. Siiski, üks suru tunneb huvi me väänduva kuslapuu vastu, aga mujal tema jaoks on põnevamaid lõhnu. Ja kui joonistub välja Suur Vanker, siis algab „tähesadu“. Perseiide siuhkleb taevakaarel poole tunni jooksul üsna mitmeid.

 

Marjaaeg kestab. Kukemari

 

Õues on õige õppida!

Kaunis on hilissuvine elu linnaveeres, aga veel kaunim on see maal. Sel nädalal käisime koos Mikk Sarvega koolitamas Valgamaa õpetajaid. Ja jälle tuleb tunnistada, et meie koolilastel on vedanud, kuivõrd loomingulised on Eesti õpetajad. Ja tore on, et nad peavad ka õue vajalikuks õpipaigaks. Tõrva õpetajal Liia Ortusel ja matkajuht Levo Tohval õnnestus mind kaasa kutsuda ka tõukerattaretkele, mida soovitan küll igaühel kogeda. Eriti lummav oli see augustiöö pimeduses, mis andis võimaluse hiilata ka tuhandetel põnevatel lõhnadel ja salapärastel häältel. 7-kilomeetrise metsaraja sõitis suure tõukerattaga läbi isegi koolieelik Aotäht. Ja mul on hea meel, et lisaks õuesõppe põhitõdedele viivad õpetajad lasteni ka Räpina paberivabriku paberisünni ja Värska Mineraalvee spordijoogi piparmündimaitse.

 

Kinotähed lennus

Aga kooliaeg, mis meil ka sügist tähendab, tuleb. Tuleb pikkade sammudega. Juba on lühikeseks põlenud põdrakanepi küünal. Seenemetsad kingivad puravikke ja pilvikuid. Pohlamekk läheb aina paremaks, põldmarjad määrivad musid siniseks. Linnud lähevad rutuga, aina lõuna poole nad nihkuvad. Looduskalender.ee kaamerapildid hakkavad tasapisi tühjaks jääma. Gennadi Skromnov ütleb, et pesast on lahkunud nii must - toonekure kui ka väike - konnakotka pojad. Kalakotka kolm väga hilja koorunud poega on veel pesas. „Kalakotka isalind oli suur naistemees ja käis aina ühe ja teise noorikuga, pojad sai kõige viimasega, aga siis oli juba viimane aeg, et pojad suureks jõuaksid sirguda.“

 

Õitsele puhkevad suve hilisemad õitsejad. Suur kukehari

 

TSITAAT:

 

Pärtlipäeva ajal võeti mesipuudest mett. Öeldi, et pärtlipäev on meelõikuse päev ja et hiljem mesilased rohkem söövad kui toovad mett. Pärtlipäevast on konna ja kõikide usside suu kinni, põllu-ussid ei söö vilja ja metsussid ei nõela, magajad loomad valmistuvad unele.

 

Eesti allikad: Ilumetsa ehk Rebasemäe allikas