looduskalender.ee

 

Luhtade rohelusse sugeneb pruune toone, kukesaba õitseb. Tammeluht Kaiu ja Jõemõisa järvede vahel

 

Sügisene pärlendav uduratas helgib vastu iga rohukõrre ja oksarao vahelt. Raske on ämblikuemandal sellise helkleva püünisvõrguga toidupoolist hankida. Udu on vajutanud ilmale sügise pitseri.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Lummav aeg on see augusti viimane ots. Kohe kui vihmakrabin vaibub ja päike pilve tagant välja püüab pugeda, tõuseb maast udu. Tõuseb parasjagu nii kõrgele, et sügiskondaja endasse mässida. Ses valges udus tunned end turvaliselt – maailm pole enam kevadiselt mõõtmatu suur. Sellesse udukotta mahuvad parasjagu ära mina ja see kaunis ämbliku pärlikee. Ei kedagi rohkem ja ei rohkem ka ühtegi häält. Läheb tõesti tükk aega, enne kui valge pisike päike uuristab oma kiirtega sellesse piimvalgesse kotta oma tee. Ja alles siis kuulen lähedalt linavästrikupoja manguvat häält ja tema poole tõttava ema rõõmsat silpsu. Aga need on ka ainsad hääled ses udukojas, istun rattale ja liigun kummide sahinal teed mööda edasi, udukoda püsib mu ümber ja valge päikeseketas naeratab. Veetilkadest pärlendav roosa ristikunutt ja kuldvitsa sätendav pea. Ja siis tungib päike äkki udust läbi ja udulummal on lõpp, kell on saanud 9. Algab argipäev.

 

Metsad on rähnirohked, toiduotsingul sagivad nüüd ringi ka noorlinnud. Noor suur-kirjurähn

 

Kukuta kägu

Kõige imelikum on see, et enam ei kohta ses hommikuajas kiirelt muruniitja järel tõttavaid inimesi. Muru on pikk ja lopsakas, aga enam ei lase ta end varahommikul niita. Ta on lihtsalt vesimärg ja ka päevane niit on kole, mustav ja hallitav. Sestap istuvad inimesed rõdul ja joovad kohvi, avastavad äkki kui kaunis on loodus. Kui põnevalt tähnilised on murule lendavad käravad kuldnokapojad ja kuidas äkki istub õunapuuoksale veel üks kullimõõtu triibuline olevus. Enam ei ava ta tervituseks nokka, et teda ta „kuku“ järgi ära tunneksime. Viimased pääsukesed tiirutavad maja kohal, naabermajas on pesast välja lendamata veel viimased punakurgud. Pesakastide juurde on tagasi tulnud tihased, rändel uurivad nad paikasid, kuhu talvituma jääda. Ühtlasi urgitsevad nad lahti kõik katmata makrofleksi ja kivivilla paigad.

 

Rändesigin - sagin

Metsas porisevad tamme all korraga viis pasknääri, kui neile tasahilju lähenen. Tõsi, mind huvitavad praegu rohkem männikud ja neis punavad pohlad. Aga just ses rannamännikus käib praegu vilgas linnuelu. Puukoristaja klutitab keset tihaseparve, siin on rasvatihased, salutihased ja isegi üks sinitihane. Porri vali piuksumine annab märki, et midagi siit ikka saada on ja tõsi, juba hüpleb otsekui hiir järgmine kõvernokk mööda puutüve üles. Imelik, aga kõik rästad on kuhugile kadunud, võib - olla on nad sügavamal metsas mustikate kallal, aga ei siin ega meie õues pole neid ühtegi. Metsaservas tiksutab vaikselt punarind ja ei näita küll erilist rännulusti üles. Kõige valjemini seletavad aga rongad.

 

Halljänes teeb virgutusvõimlemist

 

Konnad teel

Ronkadel on praegu paras pidu, konnad on hakanud liikuma oma talvitumisveekogude poole ja õhtuhämaruses on niiskemates paikades teel tohutult kollaselt kumavaid konnapäid. Osa neist jääb paratamatult autorataste alla ja saab saagiks ronkadele, valge - toonekurgedele, rebastele ja kährikutele. Eriti just need viimased, sellesuvised pojukesed kipuvad ka ise autorataste alla jääma. Igatahes on ööelu teedel praegu ääretult kirev, korra nägin isegi tuhkrut mööda teed lippamas. Autoteedel kihutades saab praegu kõige parema pildi saabuvast sügisest, alalõpmata vuhiseb üle pea mõni tosinapäine kureparv, veel ei kruuksu nad nukrat sügiskruuksu, aga õhus on minekumeeleolu.

 

Kartul tuleb koju

Kõige kibedam tegevus käib inimlastel aga põllul. Kombaini tulesilmad helgivad öö läbi, kuldset uudisvilja saab salvedesse hulgaliselt. Tänavune niiske suvi on soosinud kartuli lehemädaniku teket ja juba käib ka kartulivõtt. Sibul hakkab salve saama ja herned, mis veel põllul, on juba parasjagu veemaitselised. Kasvus juurde võtavad veel juurikalised ning tomatid ja kabatšokid, õuekurgid ei taha enam valmida. Kodumaistel õunadel on juba korralik mekk küljes, aga ploomidest on tänavu siinkandid üsna põud. Isegi mirabellihekki naasnud suurnokad säutsatavad pahaselt ja kihutavad edasi. Aga kõige kummalisem asi juhtus sel nädalal minuga esinduslikus aianduspoes. Teel Tallinnast koju läksime sisse Hansaplandi poodi ja Aotäht, kes oli endale ammu kaktust tahtnud, lunastas endale sealt kaasa ühe kauni roosaõielise okaskera. Loodushuviline laps hakkas järgmisel hommikul kaktust uurima ja... avastas, et õis oli liimiga kaktuse külge kleebitud! Kuidagi ei tahtnud seda uskuda, et Hansaplant taolist taime müüb, aga tuttav aednik kinnitas, et vahel pannakse need õlelillelaadsed õied sinna isegi nööpnõelaga. „Aga lill on ju elusolend!“

 

Harilik kuldvits

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Õrde allikas

Õrde allikas asub Raplamaal, Oblu külast allavoolu, uudismaade taga Atla jõe paremal kaldal. Allikale ligipääsuks on jõele tehtud purre. Enne ümbruskonna soode kuivendamist oli allikas väga veerohke, nüüd on allika veetase mõnevõrra alanenud. Allikavesi voolab väikese oja kaudu Atla jõkke. Rahvasuu teab pajatada, et vanasti suure põua ajal viinud allikast vett seitsme kihelkonna rahvas. Allikas olnud nii sügav, et keegi polevat selle põhja kätte saanud. Madala veeseisu ajal olevat allikasse ehitatud tammepuust pikk redel (õrs). Põhjasõja ajal viidud allikasse peitu Juuru kiriku kellad.