Augusti viimane nädal: vahtraleekide puna
Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Udune hommik Otepää kõrgustikul
Juhanliivlik aeg, mil üle nõmmemänniku tulles saad suvelõpu luitunud värvigammas igavleda, sai sel nädalal röögatu lõpu. Äkki! Äkki seisab keset vaikivat nõmme leekivpunane septembrivaher.
Nädala neli ilmamärki:
konnad teel,põdrapulm,punane vaherja vihmakrabin.
Sügise värvidemäng tuli tegelikult salamisi, algul värvis ta nõmmede valgetele põdrasamblatuttidele pähe punased pohlasilmad ja punklilla kanarbiku harjassoengu. Mändide okkaline vägi aga koogutas rahulikult oma sügavrohelisi päid. Tasa, tasa tulid esimesed kollased kaselehed, algul peitsid nad end oksakaenlasse, siis kasevõra latva, kus tuul neid harva kuldvihmana samblale lennutas. Siis hakkasid metsaserva haavad üksteisega kõnelema. Ikka hooti, tuulehooti sosistasid lehed sõbrale midagi: „Ssshhh, šhhhhš, kas me läheme tänavu kollaseks või punaseks?“ Veel, veel on nad rohelised, aga külmad ööd on rohelise sisse andnud kerge kollase jume. Ja isegi siis kui kõrvad ja silmad suleme, saame aru, et sügis on tulnud. Ta on tulnud sügislõhnadega – möödatuhisevas tuuleiilis on mesimagusat lillelõhna vaid grammijagu, tuul lõhnab suvemineku ja kõdu järele. September on tõesti sügiskuu.
Heinamaadel sirguvad tindikud
Trügivad hiired
Mulle meeldis selle nädala lõpus sotsiaalmeedia avarustes tekkinud küsimus: „Kas hiirte hoogne tuppatulek vanarahva ülestähendustes surma tähendab?“ Ja vastus sellele, et see on suve surm. Muidugi, pisikesed roosad hiirevarbad ja pidevalt kahanev toiduhulk on hiirtele selge märk, et suvi on otsakorral ja nüüd on tõesti käes suve surm. Aga suve lahkumisest annab märki ka teiste pisikeste jalgsete ja jalutute loomade käitumine. Usside urguminemise päev on lähedal ja nii võib madusid näha seal, kus neid tavapäraselt ei pruugi näha. Ema rääkis mulle, kuidas oli aiamaal märganud, et tema vöö on vist maha kukkunud ja kuidas „vöö“ sealsamas hoogsalt vongeldes nastikuna kraavipõhja oli kadunud.
Jooksvad konnad
Kõige agaramad elupaiga vahetajad on praegu aga konnad, neid on autoteed nii paksult täis, et peale korralikku vihmasagarat ei ole lihtsalt võimalik autoga teel sõita. Tõsi, isegi jalgrattaga kulgemine võib ohtlikuks saada. Oma hommikusel rattatuuril oleksin otsa ajanud ühele hiigelsuurele ja hiiglapaksule „padakonnale“ – ja üllatavalt hele oli see kärnkonn, kes polnud vihmase suve poolt pakutavat rikkalikku molluskitoidulauda mitte kasutamata jätnud. Aga teel on ka rohukonnad, päris põnev on ratta pealt vaadata: „Hüppav konn on rohukonn, jooksev konn on kärnkonn.“ Tigusid on veel palju, aga silmnähtavalt on osad juba maapinnale lähemale nihkunud, et maapõue talvituma pugeda. Maapind on siiski nii vett täis, et vihmaussidki pagevad uppumissurma eest.
Hiline õitseja: verev kukehari
Seenenupsud murupinnal
Taimekasv ei ole lakanud, sest ööpäeva keskmine temperatuur püsib veel üle 10 kraadi. Sestap on sügisekuulutajad eelkõige kõrgustes kõikuvad värviehtes lehtedega puuoksad. Siiski, sööti jäänud põllud on vanapruunid, ohakapead on pikkade märgade valgete juustega – just nagu vananaiste pead ja vananaistesuve me septembrilt ju ootame. Seda õiget sooja suve oli sel aastal tõesti vaid nädalake. Hobukastani okaskeradest saavad usinate kooliläinud laste näppude all rohesiilikesed, tasapisi sünnivad ka esimesed tõruhelmed, minu aias käib jätkuvalt kollaste mirabellide sadu. Ja seened... neid on nüüd kõiksuguseid, sel aastal on saadaval ka kuuseriisikad ja sirmikud ning need pole nii ussitanud kui kuival suvel. Linnainimeste rõõmuks pungitab murupõu välja ka tindikuid. Need on porrulauguga koos päris maitsvad.
Valge linnuvalgus
Linnuelu on hoolimata lauluvaikusest üsna kirev. Selle nädala toon on valge. Tartus nähti valget albiinopääsukest ja üle Eesti tuleb teateid lumivalgete hõbehaigrute nägemisest. Küllap need viimased uhked linnud olid ka suvel siin, aga ehk ei märgatud neid roo vahel? Sel nädalal nägin ka päris mitmel juhul, kuidas ühes või teises valge - toonekure pesas seisis öö hakul kurvalt üksik toonekurg. Kas rändamise tuhinas ei julgeta lagedal väljal ööbida? Ja põllul on kombainide poolt tühjaks söödud väljadel suured kajakate ja kiivitajate parved. Mererannaski käib kurvitsaliste hoogne ränne. Tihased on aga taas majade juurest kadunud.
Hõbehaigur
Maarjapäev olli katesamal septembril, sis pidi põld kokku tett olema. Perenaise teivä sõira laadale üten, peremiis tõie viina ja ütle poisile: “Nüüd om põld kokku pant, nüüd void kerepide ellä.” Karula
SOOVITUS:
Ussimaarjapäeval, 8. septembril tuli kesa äestada, sellega hävitati ussipesad. Aga sest päevast kogunesid ussid kokku ja läksid üheskoos jüripäevani talveks maa sisse. Sel päeval ei soovitatud metsa minna, siis nad poevad oma paika ja neid on palju.
Eesti allikad: Kalbu kuldallikas
Rapla maakonnas Kehtna vallas Kalbu küla lähedal Räägu veehoidla kaldal asuvad lähestikku Silmallikas, Kuldallikas ja Raudallikas , mis on rahvasuus tuntud ohvriallikatena. Kuldallikas tekkinud sellesse paika, kus kunagi vanal ajal tahetud paljaks röövida kullakoormaga Viljandi poole sõitvat kaupmeest. Röövimisega kaasnenud rüselemise ajal käinud kõva kärgatus ning koorem koos meestega vajunud maapõhja, tekkinud auk aga täitunud veega. Kullakast pidi teatud aja tagant allikapõhjas nähtavale ilmuma. Kirjanik Paul Rummole valmistanud koolipoisina Kalbus elades meelehärmi, et Jaan Jung pole tema kodupaigast ühtki muistelugu kirja pannud ning otsustanud ise seda viga parandada. Nimetatud allikate jaoks mõelnud ta tekkelood välja, avaldanud need kooli käsikirjalise ajakirja veergudel, kust need hiljem rahva sekka laiali läksid.