looduskalender.ee

 

Sookured kõrrepõllul. Matsalu

 

Ilm pöörab ära! Pöörab nüüd ka ametlikult sügisesse, laupäeval, 22.septembril kell 17.49 algab sügis. Aga enne veel kui kalender sellest märku annab, on unelesuikumine alanud taime- ja loomariigis.

 

Kust tuul pööripäeval puhub, sealt ta puhub teise pööripäevani. Karja

 

SOOVITUS:

 

Nädala neli ilmamärki:

 

 

 

Veel nädal tagasi oli punav vahtraleht suur haruldus, nüüd on kõik - see mets värvilaiguline. Muidugi – metsa põhitoon on veel vanaroheline, aga kase kollaseid salke ja vahtrapunast on juba õige tihedalt. Paju on kohati kõik lehed maha pudistanud, vaid üksikud porgandpunased tuulelipsud lipendavad peente okste küljes. Kõige kindlamalt räägivad sügisest aga oranžid põdrakanepid, millel lõpuniviljunud udututid peas. Sügise segadusest kõneleb ka ilma heitlik meel. Päikesesillerdusest võib hetkega saada üdinitungiv külm vihmailm. Käisin eelmise nädala lõpus lodjaga Piirisaarel ja kuigi Emajõgi kogu oma heas tahtes püüdis vetesoojust matkaja rõõmuks natukenegi ilma puistata, siis muutus see pilvealusel ajal nahavahele pugevaks külmaks niiskuseks. Kuid üllatav oli jõel ja järvel näha rõõmsaid inimesi, kes ses sügisilmas paatides rasvaseid ahvenaid ja latikaid välja sikutasid. Isegi lõkkeleek löödi kaldal lõõmama ja jäädi kottpimedasse ööse lugusid heietama. Vesi Emajões on poole meetri jagu tavalisest madalam, Peipsis aga sügise kohta tavatult kõrge. Ja et kala palju on, seda näitavad linnarebastest erinevad paksupõselised rebasenoorukid.

 

Pardipõud

Jõel ja järvel on palju ka haigruid. Ja peab ütlema, et valgeid hõbehaigruid kohati isegi rohkem kui meie tavaasukaid – hallhaigruid. Ikka on mõni konkskaelaga valge tegelane kusagil õhus. Silma jäid ka mõned merikotkad ja üks konnakotkas. Neid on seal  metsikus paigas küll kuidagi vähe. Ja järvel ei ole enam parte. Vaid mõned sinikaelad, tuttvardid ja üks kühmnokk - luige paar. Üsna hooga käib lõokeseränne, ikka on õhus kuulda pisike trillerdusekatse. Ja linavästrikke on teed ja rannad täis. Mändide latvadest on kuulda ka pöialpoiste sidistamist.

 

 

Nastikuuputus

Kuigi ussiurguminemise päev on möödas, oli Piirisaarel kõikjal tegutsemas nastikuid. Üks oli otsa saanud autoroobastes, üks pisike must tegelane roomas Laari kohviku prahilõkkesse ja kõige tipuks vonkles kollaste kuklalaikudega tegelane ka kanalivees – väle oli see sell, siugles suure hooga lodja eest läbi. Madusid on sel aastal tõesti palju, küllap olid mõne aasta tagused soojad suved neile head paljunemisaastad. Need nastikusellid, keda mina nägin, olid umbes paari aasta vanused. Aga Värska kandist on ka teateid rästikute massrändest, võimalik, et inimesed satuvad lihtsalt peale neile paikadele, kuhu nad talvituma lähevad.

 

Karud tagasi

Loodust saab nüüd külmahirmuta vaadata ka looduskalender.ee kaameratest. Eelmisest nädalast on taas üleval hülgekaamera. Gennadi Skromnov ütleb, et meri on vahepeal kõvasti kallast ära uhtunud ja näis, kui palju hülgeid nüüd kaamera ette satub. Aga ta lisab: „ Praegu on näha hülgepäid mööda ujumas, pildile tulid veel sinikael - pardid, kühmnokkade paar ühe pojaga. Viimastel ongi tänavu poegi vähe. Ja korraga mahub kaamerapilti ka 4 merikotkast.“ Lisaks hülgekaamerale saab loomi näha nüüd öösel taas Alutaguse metsakaamerast. Kevadise sõjaväeõppuse „Kevadtorm“ eest pagesid loomad sealtkandist minema. Iga kolme tunni tagant kostnud paugutamine viis piirkonnast eemale just vanemad ja targemad loomad. Nüüd on nad tagasi.

 

 

Putukad puupõues

Loomi on massiliselt taluaedades: metssead keeravad kartulipõldu ja kährikud on sättinud oma välikäimlad otse õunapuude alla. Seda, et kährikutel on olnud hea aasta, näitab ka kährikulaipade rivi autoteel. Ka konni hakkab tasapisi vähemaks jääma, tegutsemas on veel kärnkonnad ja rohelised konnad. Putukariik hakkab aga aastaaruandeid tegema, koondutakse kivide alla, koorepragude vahele. Piirissaarel oli põnev näha, kuidas kapsalutikad olid kobarasse kogunenud ja männitüvele suure labaku suuruse kämbu moodustanud. Õudusvärinaga vaatan aiamaal sel aastal hoogsalt paljunenud kiritigude väge, juba on nad mullapõue pugemas, et siis kevadel hoogsalt oma himurat söömist jätkata.

 

Eesti allikad: Tori põrgu allikas

 

Tori kalmistu kohal Pärnu jõe ääres asub kuni 0,5 km pikkune püstloodne liivakivipaljand kõrgusega ligi 10 m. Maanteesillast veidi maad ülesvoolu asub paljandi allosas sisselangenud koopasuu – Tori Põrgu. Selle juurde saab kas piki jõekallast, kui minna silla poolt, või kalmistu värava juurest, kust läheb trepp alla. Tänapäeval koosneb Tori Põrgu sisselangenud ja maa-alusest osast. Sisse langenud on koopa eesosa. Tori Põrgu koopa säilinud nähtav osa kujutab osakest kunagisest maa-alusest allikakoopast, õigemini ülaosa. Koopa põhi, kus voolas allikaoja, on sügaval laest varisenud liiva all. Tori Põrgut on nimetatud vanasti ka Kuradimäe ja Kurjama auguks ning arvatud, et sealt tee põrgusse viib. Ühe rahvajutu järgi muutub koobas tagapool nii avaraks, et püsti saab edasi minna. Kord olevat hanele kell kaela seotud ja august alla saadetud. Hani tulnud Viljandisse välja. Teise jutu järgi õõnestasid koopa härjapõlvlased ja see viib Riia lähedale välja.