looduskalender.ee

 

 

08. september

Taust on tähtis ka ja eriti just õuel. Need, kellele vaimne elu on vaid tsirkus, ei mõista eales õue elu. Soomlase Pentti Saarikoski luule ei ole ju tegelikult miski luule ega tema proosa miski proosa, need on vaid nn luule ja nn proosa. Sest mingi nimega peab asju nimetama. Kui ei ole nime, ei ole asja, arvab inime. Kuid asjal pole nimega asja.

Kurg on kurg ikka, kas nimetame teda kureks või harakaks. Kurg lendab kuremaale. Talvel on see lõuna, suvel põhja. Ütleb Saarikoski: „Ah et Egiptimaale? Tasub ettevaatlik olla, vanaks seal ei ela – kui ei võta Niilus, võtab vaarao.“

 

23. september

Ainus liim, mis vees ei lahustu, on hinnalipiku liim – eriti, kui see on kleebitud asja kõige nähtavamale küljele. Nõnda püsib hinnalipik kauem kui kaup. Kuidas oleks elada maailma, kus kaup oleks hinnalipik, ja hinnalipik kaup. Või polekski see nõnda tore, kui kaubad kestavad mälus kauem?

Sama asi õuega – ainus asi, mis õuel püsib, on igasugune risu-räsu. Õu võib minna hukka, kuid risu-räsu jääb. Tuleb elada nõnda, et see teadmine annabki jõudu.

 

24. september

Õueonu loeb lehest, et arstionu hoiatab – tuleb suurendada omavastutuse määra. Jäid haigeks, siis vaatame, äkki sa piisavalt ei teinud kükke ja selle asemel mugisid saia? Võta siis näpust ja ravi end ise või maksa mulle kogu rahaga. Nojah, pole midagi uut siin õue peal. Murdub ikka puu, kes ennast pole tormi käes noorest peast harjutanud. Kes on kasvanud vaikuses ja rahus, selle rabab ootamatu torm jalalt.

 

25. september

Õueonu näeb aknast, et pole näha midagi uut. Kõik on juba nähtud – puud ja lehed, rohud ja kõrred. Aga ikka nad kasvavad. Ennenägematu lugu!