looduskalender.ee

 

Järvselja maastik vaadatuna vastavatud Rõka vaatetornist

 

LÜHIDALT:

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Ei oskagi öelda, kumb oli nädala olulisem ilmasündmus: kas sügisene kärgatav kõu või kurgede minek. Muidugi lisaks lummavatele valgustushetkedele ja maast üdini jooksvale ürghäälele tegi see äike ka kurja. Raksatas maha hulgaliselt metsapuid Pirita jõekäärudes, ajas küüned taha koguni ühele autole. Langetas trolli - ja elektriliine, sakutas hilisõhtul peoletõttajail peast nii mõnegi mütsi. See külmast sügisõhust ja soojadest mereiilidest tekkinud maru paiskas pilveluukidest alla ka lahisevat vett – nii palju, et kohati sai selles pahkluuni paterdada. Aga vihma poolest on ju sügis nagu sügis ikka, ütlete. Jah, kuid ainus mure on see, et tänavu pole peale sügise muud nagu olnudki. Ainsad, mis suve meenutavad, on vihmahoogude järel õhku kerkivad sääsed ja peagi üleskerkivad sääsekublad. Ent tegelikult on ses vihmases sügises ka palju head. Juba mitu aastat pole olnud nii värvikat sügist. Need esimesed vahtrad, mis punakuues ja sakutatud ladvaga, on tõesti nii rubiinpunased, et võiks vabalt Kanada lipule õmmelda. Ja kännasja - mustika aiapuhmad on nii lillakaspunased, et Saami ruska kahvatab nende ees. Ja kui äikesehoo järel sinitaevas sinetama lööb, siis annab piltilusamat hetke otsida.

 

Tänavusel sügisel on konnatiikides märgatud ujumas roheliste konnade hiliseid kulleseid. Alanud on konnade moonde viimane etapp: kullese saba all võib märgata juba tulevase "päris" konna tagajalgu

 

Kru - kruu!

Aga muidugi need kured. Ma pean tunnistama, et siin Tartu kandis pole ikkagi ei sookure ega hane raasugi ja esimene kurekolmnurk, mida tänavu nägin, jäi reedel sinitaevas silma Tallinnas hambaarstitoolis istudes. Kuid see, mida Lääne - ja Edela - Eestist kuulen, teeb kadedaks. Kuidas tuhanded sookured hommikul ööbimispaikadelt õhku tõusevad ja kahetsuskurvalt kruuksudes aina kõrgemale kerkivad ja lõpuks suuna meretaguste maade poole võtavad. Jah, Soomemaalt oli kurgede lahkumisest kuulda juba nädala alguses, aga meie kured seadsid end minekule just nädalalõpu kõues. Ja nagu ikka, on „kuretiiva all peidus“ sajad tuhanded pisikesed sirgud, kes külmade eest soojemale ruttavad. Ja mis seal imestada, Ivalos, see on õige veidi Jõuluvanamaast Rovaniemist põhja pool, oli reedel juba maa valge.

 

Nälg näpistab

Kuid neid pisikesi sirke on tore vaadata. Kuidas punarinnad piki põõsaaluseid liiguvad, oranžikas punakõht ja pisikesed mustad silmad – justnagu inglise jõulumuinasjutt, vaid lumevaht ja iileksioks nokast puudu. Kummaliselt palju on kuulda ka rändavate lõokeste trillereid, need on kohati valjemadki kui hilise rohutirtsu jalamuusika. Sügisnukrusest pakatab valgepäiste sabatihaste hale laul, nad on nii ühtehoidvad linnud, et nutuhelinal hüütakse pidevalt üksteist taga ja kiirustatakse rändama. Varahommikul sajab taevast alla ka peotäis näljaseid põhjapoolt tulnud rästaid, mugib rutakalt mahapudisenud ploome ja läinud nad ongi. Jah, kadunud on ka need tuhanded mesilassülemina liikunud kuldnokad, kelle kära veel nädal tagasi linn täis oli.

 

Hiliseid õitsejaid: raagus pajuoksal õitseb tara-seatapp

 

Kajakadki lähevad

Aga hoopis kummalisi tegelasi võib nüüd kohata, Pääskülas istus traadil ehtne turteltuvi, pole kuulnud, et neid viimasel aastal siin pesitsenud on. Ja haruldane lääne - pöialpoiss tabati kabli linnujaamast teiste pöialpoiste seast. Kajakad on juba mitmendat päeva minekuhoos. Valjult seletatakse koondumispaikades üksteisele, ilmselt seda, kui sobiv on parasjagu tuul. Kajakad on need linnud, kelle minekut me enamasti ei märkagi, sest mingi osa neist jääb prügimägedele tuuritama, aga enamus lendab ühel hetkel kolmnurgas või parves ikkagi minema. Ja ka neid murul ussisikutajaid künnivareseid on nüüd vähemaks jäänud. Ja selgub, et arvutites pole nüüd enam vaid ussviirused, vaid sulaselged võsapuugid. Igatahes ronis üks peale metsaskäiku mu tahvelarvuti sooja ekraani peale mõnulema.

 

Kõrvitsanuuma aeg

Püüdsin nädalavahetusel ka aiamaal korda luua ja oma üllatuseks avastasin, kui usinalt on umbrohi kasvama hakanud, oma paarkümmend sentimeetrit paari nädalaga. Ja ka kõrvits on viimase nädalaga kümmekond sentimeetrit rinnaümbermõõdus juurde võtnud. Aga hiljem mahatorgatud hernestest ei saanudki asja, kaunad on küll rohelised ja herneid täis, aga neis pole seda päikesevurtsu, mis toidu magusaks teeb. Porgandid ja naerid on parajalt paksukesed, aga selle suvega end nii kõrgele maast välja upitanud, et suisa kummaline. Kõige selle lopsakuse keskelt võib ämbrite viisi kiritigusid korjata, et neid kaugemale viia.  

 

 

Punarind

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Põrguvaluläte

Allikas asub Tartumaal Mäksa vallas Poka suurfarmi – Mäletjärve tee põhjaküljel 300 m teest põhja pool. Muinsuskaitsealune allikas paikneb Järvetaguse nr 1 talu maal, 200 m talust kirdes. Allikas voolab välja Lavatsi järve kõrge kalda alt enam-vähem tasasest maapinnast. Järve kallast ümbritseb selles kohas 50–75 meetri laiune võsastunud suuremate puudega ala. Vooluhulk pole eriti suur, kuid allikas ei kuiva ära ka kuivadel suvedel. Allika kohta pajatatakse, et tema veest saab abi kõige pöörasema valu ehk põrguvalu leevendamiseks. Järv ise on olnud kalarikas, kuid viimastel aastatel on seal elektrikalastajad kaladele liiga teinud, kuid järvest võib leida vähke.