looduskalender.ee

 

Hanede rändeparv härmalõngades heinamaal

 

Taevas on madalal, nii madalal, et isegi hetkeks päikesekullas sillerdav vikerkaar jääb poolikuks. Ulatub parasjagu tumesinise rahepilve servale ja lõpeb siis äkitselt. Seitse värvitriipu langeb maale paraja Kihnu seeliku paanina.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Sealt Kihnust ja rannarahva karjamaadelt kõik linnumehed nüüd tohututest linnukolonnidest hõikavadki, ikka sellest, kuidas sajad tuhanded haned ringi voorivad. Siia ja sinna on veel praegu nende lennusiht. Külma eest Põhjala avarustest põgenenud linnud ei oska seisukohta võtta, kas minna otse edasi või nahistada natuke Maarjamaa rapsi- ja viljapõldude kallal. Linnumeeste juttudest jääb veel kõlama nimi – kaelustuvi. Ühtäkki on neid hallkuubi nii palju saanud, et tasub isegi rändlindudena lugeda ja pole ime, kui loendatute arv päevas kümne tuhande kanti kisub. Lisaks hanedele on põldudel ka aina rohkem luiki ja põnev on see, et nüüd ka juba linnu - uurijatele tuttavaid luiki, nii mõnelgi on kaelas kaelarõngas, millelt oskaja ja teadja saab lugeda, kust see kaunis lind tulnud on. Ülejäänud peavad leppima mingi kummalise numbrikombinatsiooni teadasaamisega, aga andes teada selle numbri rõngastuskeskusele saate varsti teada ka linnu eluloo.

 

Purjutajad puudel

Muidugi oli nädala põrutavaim uudis see, et siidisabad jõudsid pärale. Ja kohe põrutasid meid ka oma tegevusega – need kaunid kuldnokasuurused suletutiga siristajad põrutasid Põhja - Eestis üsna sageli vastu aknaid ja hukkusid. Viimased uudised ütlevad, et hukkunud linde on sadakond, kuid arvatavasti on neid rohkem. Siidisabade sellises käitumises ei ole midagi uut, vähemalt poolsada aastat on seda ikka ja jälle juhtunud, aga ikka ei ole veel täiesti selge, miks see nii juhtub. Arvatakse, et nad jäävad käärinud marjadest purju. Aga välistatud pole, et mõni mari neile ka veidi narkootiliselt mõjub. Kuid kindlasti on üheks põhjuseks see, et siidisabad on väga kokkuhoidvad linnud, kes tihedas parves tegutsevad. Ja akendest peegelpildina justkui oma parvekaaslast nähes püüavad nad kiiresti tema juurde lennata ja nii põrkavadki vastu aknaklaase. Enamasti toibuvad linnud peale peapõrutust, aga kui marjajook on meeled väga segi ajanud, siis võib hoog liiga suur olla.

 

Härmalõngad

 

Lumi tuleb

Siidisabade kellukahelin puudeladvus on kindel märk, et kohe on lumi tulemas. Külmatantsust annavad märku ka paksud udulaamad hommikuti. Veel veidi päästab meid soe Läänemeri, aga pidevalt pudisevad rahesagarad annavad märku, et meie peade kohal tantsib juba Külmataat ise. Iga järgmist paksu sinist pilve nähes tundub, et nüüd see esimene lumi tuleb. Põnev on jälgida, mida arvavad sellest lapsed. Esimeses klassis käiv Aotäht kilkab mu lumeteate peale rõõmsalt ja loodab kohe lumememmesid veeretama hakata, kuid juba gümnaasiumi viimses klassis käiv Elise ütleb selle peale: „Aotäht, kas sa tõesti tahad, et meil oleks kuus kuud lumi maas?“ Tõepoolest, kui juba oktoobrist lumi tuleks, siis kataks lumi pool aastat Eestimaad. Selline perspektiiv tundub tõesti kõhe.

 

Suplev vares

Aga aknatagune kihab lindudest, rasvatihane üritab järjekindlalt läbi aknaklaasi mu toataimede seest putukaid otsida. Veel ei pane ma talle süüa, et mitte liiga suurt tihaseseltskonda siia talvituma meelitada. Ja mul on magamistoa akna taga ka rõõmus põldvarblasepaar, kes näib justkui pesakastis uusi pesitsemisplaane hauduvat, kas tõesti on linnukell sedaviisi segi läinud? Aga kõige naljakamad on praegu varesed, Lodjakoja juures Tartu plääžil on nad praegu ainsad suplejad. Ikka ja jälle on mõni varesepoiss kõhuni vees ja laseb vetevoogudel üle oma selja voolata – nõks, jalad lõtku, nokk vee alla ja kassikummardusega vetevoog üle oma selja. Varesed ja hakid ei rõõmusta küll praegu linnarahvast, enne päikse peitupugemist tulevad nad naabruse viljapõldudelt tohutute hordidena ja sätivad end linnas majade karniisidele ja puudelatvadesse ööbima.

 

Siidisaba

 

Inimeste rännuaeg

Rändlinnuna tunnevad end praegu ka inimesed, just oktoobris asutab suurem osa eestlastest end rännule. Kes on sunnitud rändama põhja poole tööd otsima, need, kel parasjagu palgatöö kodumaal, võtavad masendusepeletuseks vaheaja ja lähevad koos lastega lõuna poole suvitushooaega lõpetavatesse vahemeremaadesse. Põnev oleks näha mobiilipositsioneerijate Eesti kaarti just sügisesel vaheajal. Kummaliselt käituvad praegu ka teod, nad kihutavad kõrgustesse, majaseinad, kasvuhoone lagi ja puud on neid täis. Aga murus õitsevad rõõmsalt võililled, sest muruniiduhooaeg on lõppenud.

 

Eesti allikad: Märalätte allikas

Märaläte asub Põlvamaal, Veriora vallas Võhandu jõe ürgoru paremal kaldal Vindsolt 1,5 km ülesvoolu Reo pere lähedal. Lätteni on kõige parem minna Põlva - Värska maanteesilla juurest piki jõe paremkallast kulgevat lõuna - edelasse viivat teed. Märalätte vesi voolab välja püstistest liivakivi lõhedest ja voolab inimkõrgusest paljandist alla pisikeste jugadena, mis on hakanud nüüdseks uuristama endale liivakivisse sügavaid sänge. Märalätte vooluhulk on suvel 0,8 l/s. Märalätteni viiv matkarada on metsistunud ja juurdepääs pole sinna enam nii lihtne kui paarkümmend aastat tagasi, kui allikani viis korralikult tähistatud matkarada ning kindlasti tasub seal ära käia sügisestel Võhandu kanuumatkadel. Kõige kummalisem, on aga see, et lugusid selle allika kohta enam ei teata. Paljud lood, mis on olnud vanemate inimeste mälus, on talletatud küll arhiividesse, aga sealt on neid raske leida. Seepärast võtkem hingedeajal aega ja kõnelege lastele oma kodukoha muistendeid ja lugusid ning käige neis paikades.

 

Sarapuult langevad viimased lehed, urvad on varakevadiseks tärkamiseks valmis

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS: