Pildistas Arne Ader
Võrtsjärve maastik hanedega
Tundlarock käib täies hoos. Kümmekond kiritigu on end hiivanud aialampide postile, roninud selle valgustjagavasse tippu ja kõigutavad täies hoos tundlaid siia ja sinnapoole.
Nädala neli ilmamärki:
raagus puude trobikond,
sebivad haneparved,
inimeste karvavahetus
ja suvesooja jäägid.
Kiritigude südaöine ööklubi saab võimalikuks ainult tänu sellele, et ööd on viimasel nädalal olnud nii soojad, et endalgi tuleb tahtmine öökõndi teha. Tigusid, jah tigusid on tänavu tõesti palju, sest vihma on kallanud suvi läbi ja sügis otsagi. Kesknädala vihmahood ületasid isegi vihmausside mõõdu ja nad ronisid täisuputatud maast välja, neid oli täis asfalt ja kõik muruplatsidki. Äralendamata kajakad ainult kriiskasid ja rõõmustasid sellist suhuronivat toitu nähes. Ja kummaline küll, akna taga tantsivad taas ööliblikad ja sääsed ronivad valgustatud tuppa. Unine kärbes on taas ärganud ja tiirutab aknal, kui pöörane. Siiski pean ütlema, et talve tulek on lähedal, seda tunnevad isegi inimesed, nii mõnelgi on õlad täis lahtiseid juuksekarvu, isegi looduse kroon on alustanud „karvavahetust“. Karvavahetus on alanud ka kõigil rohkem karvastel, eriti hästi on see näha kitsedel ja rebastel. Ka oravad kaotavad oma suvist sära, aina hallim on nende olek.

Soojadel päevadel sahistavad lehesajus rohukonnad
Juba Aafrikas
Viimased haned tuuritavad Eestimaa keskel, nägin, kuidas 40 - päine haneparv rõõmsalt juteldes ida poole purjetas. Hanesid on siin Mandri - Eesti sisemaal näha vähe, küll on nende tulek eelkõige kuulda, siis kui taevavõlvil hakkab äkki äge jutuvada, justnagu suur rahvasumm oleks korraga millegi tähtsa üle arutama hakanud. Suuremaid haneparvesid nähakse praegu ikka veel Lääne - Eestis ja ka mujal suuremate veekogude ääres. Aga meie sookured on otsaga juba pooles Euroopas ja kalakotkad ning must - toonekured on Kesk-Aafrikasse jõudnud. Luigerahvas sebib aga hanedega seltsis mööda Eestimaad ringi ja ei arva veel soojamaa tuusikutest midagi.
Sitsikleit?
Põnev on jälgida aga Eestimaale jääjaid. Rasvatihane võtab ootamatult mõnes paigas laulu üles ja ka varblased tunnevad end üsna koduselt. Kuid künnivareste suurem hulk on äkki ära kadunud, see - eest kõnnib murul ringi üks asjalik vainurästapaar. Suurnokad on jälle mirabellikivide kallale asunud ja harakaid ei huvita enam nende tegevus. Metsas aga teevad üsna valju lärmi rähnid ja ikka on veel kuulda punarindasid. Äkki pühkis nagu võluvits linnatänavatelt linavästrikud.
Põldvarblased lustivad: paarikaupa sädistatakse põõsastes ja kontrollitakse üle pesakaste
Seenele!
Suurem osa puid on täiesti raagus, eriti on tuul maha rebinud kõik suuremat sorti lehed. Just vahtrapuud on lagedad ja nende all on ilusaid värvilisi lehti kuhjadena. Õues ponnistavad veel õitseda võililled ja ristikheinadki. Nurmikadki on nädala jooksul oma viis sentimeetrit kasvanud, mis tähendab, et usinamad on taas muru niitma hakanud. Muru on aga täis voldilisi tindikuid ja Tartu spordihoone juures on üks põnev tindikumuru, kus vasaraheiteplatsil on seeni nii palju, et nad oleks justkui vasarapopsude hirmust murust hulganisti välja karanud. Metsast võib leida veel kukeseeni, riiskaid ja pilvikuidki, veel on vara seenekorv nurka riputada.
Rukkilille ajalugu
Aga, et sügislaiskus pimedal ajal nii peale tükib, et üsna paljud rohkem raamat käes diivanil kõhutavad kui metsas käivad, siis tükib „uudiseid“ esile ka raamatuilmast. Kas teadsite näiteks, et 1939. aasta ajakiri „Loodushoid ja turism“ kirjutas, et Argentiinas La Plata linnas rajati Rahuaed. Soome ja Rootsi saatsid sinna oma maad esindama piibelehe, Taani pöögi, natsi - Saksamaa... rukkilille! Rukkilille saatis Prantsusmaagi, Eestis olid sel ajal lemmiklilledeks pääsusilm ja kullerkupp. Eestit esindasid veel toomingas ja pihlakas. Sellised taimed valiti põhjendusega, et need kasvavad kõikjal üle maa, neid tuntakse meil hästi ja neist on palju pärimuslugusid. Kas Eesti koolilaps tunneb praegu ära allikaniitude asuka pääsusilma?
Villtakjanupud on kuivanud, küpsed seemned on mõnusaks nokatäieks paljudele lindudele. Rasvatihane
Pühapäeval, 28. oktoobril on simunapäev. Simun teeb sillad soode piale, madalama maade piale, turbajõed jõgede piale. Palamuse.
SOOVITUS:
Apteegi kummeli ehk saksakummeli teed tarvitatakse juustepesemiseks, kui tahetakse blondjuuste loomulikku kollakat värvi säilitada. Vastandina teistele vahenditele on juustele täiesti kahjutu. Liitri vee peale võetakse 120 g kummeli õisi, mida keedetakse, kuni segu on kahanenud poole võrra ja kurnatakse see riidest läbi. Loputades ei kuivatata juukseid. Selline vahend mõjub aeglaselt, kuid annab juustele loomuliku ilu, kui nad pole liiga heleblondid.
Eesti allikad: Mõrsjaläte
Põlvamaal Kärsa külas Sulbi veski juures on Mõrsjaläte, kus on toodud ohvreid veel 1680. aastal. Allika kohta pajatab rahvasuu mitmeid erinevaid lugusid. Üks neist räägib, et kord vanasti kevadisel ajal, kui teed väga halvad olid, juhtunud sääl kohal kaks pulmarongi vastamisi. Kumbki ei tahtnud kummale teed anda. Teised käskinud esimestel kõrvale minna, kuna esimesed ajanud teisi teelt eest ära minna. Viimaks läks tüli lahti. Pulmalised tõmmanud mõõgad välja ja läinud tapluseks. Tapluses saanud mõlemad peigmehed surma. Mõrsjad nutnud nii palju, et pisaratest saanud allikas. Sellel allika veel on tervist andev mõju. Need, kellel silmad haiged, saavat seal pestes terveks.