looduskalender.ee

 

Saarmas

 

Taevaluugid ei taha kuidagi vihma kinni hoida, seega näitab jõgede veeseis tavasügisest hulga kõrgemat taset. Looduses suht harva kohatavate saarmate urgude sissekäigud jäävad veetasemest allapoole, aga ururajajad on selliselt rehkendanud – varjatum, turvalisem ja veelukk ei lase talvel külma sisse.

 

Saarmas on üksikeluviisiline kena kärplane: meie looduse suurim poolveeline kiskja. Vanaloomade kehapikkus jääb alla meetri, aga täiskasvanud isasloomad on emas- ja muidugi noorloomadest kuni kolmandiku võrra raskemad ning suuremad. Tiheda, kauni, veekindla ning äärmiselt vastupidava pruuni kasukaga. Saarma naha ruutsentimeetril kasvab kuni viiskümmend tuhat karva! Lühikese aluskarva vahele jäävad õhumullikesed, seega märgub ainult pealiskarv.

 

Tegutsemist alustatakse valdavalt videvikus seda nii vees, kui vajadusel kallastel. Kuidas ja mille abil saarmad sogases vees ja pimeduses orienteeruvad – nägemine on neil vee all päris korralik, aga tundlikud, pikad vuntsid aitavad oluliselt jahipidamisel kaasa, teabe edastajatena. Sukeldumisel sulguvad nii ninasõõrmed kui kõrvad ja vee alla jääb saarmas vaid napiks pooleks minutiks.

 

Millest siis sügis-talvel toitutakse?  Söömiskohtadest leiab valdavalt kalade, saarma peatoiduse jäänuseid. Muidugi jahitakse veekogude põhjamutta talvituma pugenud konni, limuseid ja jõevähke, kui neid vesikonnas veel elutseb. Toitumispaika jäetakse alati midagi „vedelema“ – peapool ja teised „magusamad“ palad söödud ning sabapoolik alles jäetud. Kauaks jäätmed vedelema ei jää - tähelepanelikke silmi on hulganisti ümbruskonnas ja toit pole raisata. Jõgede jäätumisel liigutakse vastuvoolu, jäävabamatele, kiirema vooluga aladele, vahel väiksematesse ojadesse või isegi kraavidesse. Ööpäevane toidutarve küünib kilo-pooleteiseni ja selle hankimine karmidel talvedel osutub päris keeruliseks, et ellu jääda. Kevadeks on kadunud kuni kolmandik kehakaalust.

 

Oma tegutsemisala märgistatakse roojahunnikutega: kividel, kändudel, kallastel... Sihuke hallikas hunnik, milles on näha nii kalasoomuseid kui luid ning haiseb traani järele.

 

Kui lumi maas vaatame saarmate talviseid tegutsemise jälgi.