Foto: Mats Kangur
Mutimulla hunnik
Selliseid hunnikuid tekitavad rohumaadele, õuemurule kui lehtpuumetsade alla nii mutid kui mügrid ehk vesirotid. Kui mutimullahunnikutel on ava hunniku keskel, siis vesirottidel kusagil hunniku küljel.
Vett on taevast tulnud kogu sügise vältel, maapind läbi vettinud, muidugi tuleb oma pesakäikudesse õhku saada. Üksikeluviisilisel mutil võib oma elupaigas olla käike kuni kilomeetri jagu ja on seal nii toidusahvrid, elutuba kui ka magamistuba. Kui murul on mõni mullahunnik teistest kõrgem võib kahtlustada, et selle koha all tegutsetakse sagedamini.
Magamispaikadeks valitakse turvalisemad paigad - kas kivi või kännualused.
Läbivettinud pinnasest liiguvad õhurikkamasse kihti ka vihmaussid, kes ongi muti põhitoiduseks. Neil hammustab mutt närvitängu läbi, mis muudab vihmaussi liikumisvõimetuks ja tagavarasid kogub "sahvrisse". Aga toitutakse kõigest ja kõigist kellest jõud üle käib. Päevane toidutarve on proportsionaalselt kehakaaluga päris aukartust äratav ehk kolmveerand oma kaalust - 75 grammi, aga putuktoidulised ongi "suure söömaga".
Mutt on juba oma uues tihedas talvekasukas. Muuseas kasukakarvad on täiesti püstised, et käikudes oleks parem takistuseta manööverdada ja eks kulumist on nii samuti vähem. Loomakese pikkus küünib üle kümne sentimeetri ja kaalu saja grammi ringis.
Elukorraldust võib lihtsustatult seletada. Väikese looma ööpäev on kaheksa tundi pikk - neli tundi kaevamist, söögi otsimist ning samavõrra puhkust.
Kas siis on nii, et ühes meie kalendriaastas on maaalusel tegutsejal kolm aastat?