looduskalender.ee

 

Ilves

 

 

.... on tavaliselt võsa ja padrik. Veidi kõrgemal ja kuivemal kohal on kellegi lamamisjälg. Ilvesele sobib selline  varitsuspaik ettevaatamatute metsaelanike passimiseks. Kaslasena on ilves väga hea ronija, aga ei varitse saaki kunagi puudel - pigem ronib pakku ohu korral.

 

Päevaaeg puhatud, aga ümbrust on ikka tähelepanelikult jälgitud, algab kütielu hämariku saabudes. Võimalikule saagile hiilitakse lähemale äärmise ettevaatlikkusega. Vahemaa saakloomaga peab jääma paari-kolme pika ja võimsa hüppe jagu – nii paar-kolmkümmend meetrit. Ebaõnnestunud rünnaku korral ohvrit tavaliselt jälitama ei asuta. Sageli minnakse seejärel naabermetsa, nõnda võime me trehvata teed ületanud ilvese jälgedele või kohata aruharva ilvest ennast.

 

Ilus ja võimas metsloom, enamalt jaolt üksildane hulkuja, kes kasutab oma energiavarusid  säästlikult. Kasslastele omaselt hää silmanägemisega, mis tähendab, et hiire tegevust märgatakse mõnesaja meetri kauguselt. Täiskasvanud ilvese päevane toidutarve on kilo ringis, aga kõik päevad pole „vennad“. Murtud saaklooma tassib ilves kuni mõnesaja meetrit kaugusele ikka varjulisse paika. Toidu ülejäägid maetakse talvel lume alla, aga läbikülmunud jääke ilves ei söö – hambad ei luba. Nii saavad jäägid, rebastele, kährikutele, pisematele kiskjatele v närilistele või avastavad peidetu tähelepanelikud rongad...

 

Paari karmi talvega, kui metskitsede arvukus on väga väikeseks jäänud, on hinnanguliselt langenud ka ilveste hulk. Kütitud on samuti kärntõbiseid ilveseid, seda tõbe levitavad metsas nii rebane kui kährik. Ilvesed küll murravad rebaseid, kuid jätavad söömata