looduskalender.ee

 

 

 

Talvitujaid suurnokki jääb meile mõnesaja linnu ringis ehk on sama tihti kohatavad kui näiteks metsvindid – päris haruldased. Kena, et isend ennast kaamerapildis ära näitas. Talvist suupoolist leiab suurnokk vahtratelt, pihlakatelt, jalakatelt... seemnete näol. Arne maja vastas on Otepää kalmistu ja seal eelnimetatud puuliigid on esindatud.

 

Nimele vastavalt on nende nokk tõeliselt massiivne, pole teistel värvulistel sellist. Suuruse poolest saab teda võrrelda näiteks leevikesega ning tõepoolest, vahel aetakse suurnokka segi leevikese emaslinnuga.

 

Suurnokkade sulestik on sarnane aasta läbi, samuti isas- ja emaslinnu sulekuub. Moodustunud linnupaar võib ka talvel koos tegutseda. Lennatakse kõrgel, puulatvade kohal, seetõttu jäävad vähemärgatavateks nii talvel kui suvel.

 

Toidulaualt tuldi otsima päevalilleseemneid, aga eriliseks maiuseks on suurnokkadel pähklid. Kaassööjate vastu ollakse väga viisakad, kohati vastutulelikud.

 

Suure ja koonilise noka värvus meenutab talvel justkui sarve, nii pildilt näemegi (suvel on nokk sinakas). Pea ning kael on tugevad, silmnägu katab „must mask“. Tiivad mustjassinised, metalse läikega, saba lühike ja valge tipuga. Kui peaks trehvama paari koos nägema võib öelda, et emaslinnu sulestik on kröömike tuhmimat tooni.

 

Jäävad veel strateegilised mõõtmed: pikkusest jääb veidi puudu, et paarikümmet sentimeetrit välja venitada ja kaalu viis ... kuuskümmend grammi.