Fotod: Arne Ader
Orav
Kuusikus ja kuuse segametsas kohe hoopis teine „elu“, kui on käbiaasta ja nagu varem kirjutatud korduvad head seemneaastad viie-seitsme aastaste vahedega.
Lund pudeneb kuuselt ja silm tuvastab liikumise - hallis talvekasukas, kõrvapintslitega orava, kes napsab külgoksa tipust käbi hammaste vahele, et sellega tüve lähedusse tagasi kiirustada. Edasi tuleb einerituaal - käbi pööratakse tipuga allapoole, esihammastega kõrvaldatakse kattesoomus, mille all seeme peidus ja nõnda ring ringilt, kuni jäägiks tüügas ning käbi tipp, mis hooletult esikäppade vahelt kukkuda lastakse... Imelühikese talvepäevaga peab kõhutäiteks läbi lüdima üle kolmekümne käbi. Kuuseseemned on maru kerged, tuhande seemne mass kõigub 3 kuni 10 grammi vahel ning üks käbi saab „käbikuningale“ pakkuda ümmarguselt sada seemet. Edasi rehkendab juba igaüks ise.
Elasin kunagi aastaid Nõmmel, kus oravaid palju ja üks kena, üle saja aastane kuusk paistis töölaua taga istudes aknast ning binokkel oli harjumuspäraselt käeulatuses. Käbiaastatel võis sellisel kuusel olla poole tuhande käbi ringis.
Orava poolt töödeldud kuusekäbi