looduskalender.ee

 

 

 Läänemaal,  detsember 2010

 

Hundiuurija Ilmar Rootsi pajatab, et aasta looma – kriimsilma on meie esivanemad pidanud tähtsaimaks loomaks metsas.

 

 

Nii kaugele kui meie rahva folkloor tagasi ulatub – osa sellest juba muinasaega – ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Meie ootasime temalt kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Me pole hunte poonud, nagu tehti Saksa- ja Prantsusmaal. Me pole neid elusalt nülginud, neid elusalt põletanud, silmi välja torganud, nagu tehti mineviku Venemaal. 

 

Eestlaste pärimused hundist on rikkalikud ja mitmekesised, meil on temast ligi 500 eufemismi (kriimsilm, hallivatimees, võsavillem, pajuvasikas jne). Karjast püüti teda üksnes eemal hoida, jättes talle eluõiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust, rebase või karu taoline käitumine märgitud positiivsust ei tähistanud.

 

Rahvapärimustes on hundile antud täiesti eriline koht teiste metsloomade hulgas. Küti- ja kalastajakultuuris polnud hundil kaugeltki seda tähtsust, mis maaharija ja karjakasvataja juures. Nii on ka eesti rahva hundist rääkiv pärimus kasvanud välja suures osas just karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karju ohustavaid hunte püüti kõigi võimalike vahenditega kariloomadest eemal hoida. Olid ju koduloomad meie esivanemate ainus rikkus, millest sõltus suurel määral elu ja eksistents. Seda kinnitab ka 1839. aasta Gresseli „Eesti-ma rahwa kalender ehk täht-ramat” (Tallinn, 1838; lk 20), kus on kirjutatud: „Lojus on tallopoia rikkus, siis polle ka imme, et temma eest holega murret peab [---] kuidas karja kaitsta kahjo eest ja siggidust temmale sata”. Väärtuslikke lojuseid püüti kaitsta nii reaalsete vahendite (tökati (kasetõrva), petrooli, isegi püssirohuga) kui ka maagiavõtetega – taigade ja loitsudega. Hundile jäeti ikka eluõigus. Tuginedes sõna jõu maagilisele mõjule ja usule, et hunt on kergesti mõjutatav, n-ö „ära räägitav”, pöördub karjane järgnevalt toodud sõnadega hundi poole – loitsuga, mis on kirja pandud 1894. aastal Vigala kihelkonnas. „Metsa sikku, metsa sokku, metsa kuldane kuningas, metsa halli harvalõuga, metsa peni pikkalõuga! Ära salva salajalta, ära näksa nägemata, ära puutu minu pulli, ära katsu minu karja! Mine sohu sobistama, mine laande luusimaie, pikki puida murdemaie, kivi külga kiskumaie!” (Vigala kihelkond, kogunud M. Aitsam, 1834).

 

Kriimsilm oli ka endeloom, kelle ulu, külla või õue tuleku, teel

kohtamise, nägemise järgi ilmsi või unes ennustati ilma, viljasaaki, inimese enda ja ta karja käekäiku.

Üldse on susi eestlaste pärimuskultuuris tähtis loom. Juba üksi sõnade

’hunt’–’hundi’, ’susi’ –’soe’ sage esinemine meie keelekasutuses tunnistab ta

tähtsust rahva elus. Nii on hunt täiusliku kiskjana, füüsiliselt tugeva, vastupidava ja vitaalsena, vaimult erga ja intelligentse loomana valitsenud sajandeid meie esivanemate mõtte- ja tegudemaailma üle. Ka inimene omakorda pple jätnud hundile mõju avaldamata, muutes teda ökoloogiliselt üha plastilisemaks, mille tulemust võiks väljendada üle Eesti tuntud vanasõnaga: „Hundil on ühe mehe jõud, aga üheksa mehe aru.”

 

Ilmar Rootsi artikkel hundist ilmus ajakirja „Loodusesõber“ kaante vahel porikuu numbris, 2012. aastal.