looduskalender.ee

 

Vasakul pahkadega saare võrsed, paremal tavaliste viljakogumikega saare võrsed

 

Saarte võrad on üsna hõredad ja võrsed suhteliselt jämedad. Peente võrsete ülesande on endale võtnud pikk paaritusulgjas leht. Talvel näeme saarepuude võras viljade kogumikke, seemned varisevad sügisest kevadeni. Mõnede saarte võrades on näha viljade asemel kummalisi lillkapsale sarnaseid pruune mügarikke, need on saare-pahklesta põhjustatud õisikute väärarendid. Kuna teisi sarnase kahjustusega liike saarepuul ei ole, siis võime liiki määrata ilma looma nägemata. Saare-pahklesta teaduslik nimi on Aceria fraxinivora (Nalepa, 1909), sünonüüm Eriophyes fraxinivorus.

 

Saare-pahklesta pahad harilikul saarel

 

Pahklestad on vaid 0,15-0,2 mm pikad, nad imevad taimerakkude sisu, mis kutsuvad esile väärareneid ja loomad elavad peitunult pahkades. Loomakestel ei ole silmi ega isegi traheesid, st hingavad läbi keha pinna, pahklestad paljunevad täiskasvanuks saamata. Indiviidi arengu pidurdust ja vastsesigimist nimetatakse neoteeniaks. Sisuliselt on tegemist enneaegselt koorunud loodetega, kellel pole isegi kaht tagumist jalapaari ja on paljunemisvõimelised. Pahklestad paljunevad poolloote seisundis, kogu areng toimub pahkades ja katkeb neoteenia tõttu. (Gijarov jt 1984: 83-84)

Suvised loomad elavad ja arenevad pahkades, talvised emaloomad ilmuvad sügiseks, väljuvad pahkadest ja talvituvad pungasoomuste vahel. Pahklestad ei ole puule ohtlikud, kuid viljumist enam ei ole ja saared looduslikku uuendust ei anna.

 

Hariliku saare viljad levivad kogu talve jooksul ja nad on söögiks nt leevikestele

 

Kirjandus:

Giljarov, M. S., Krõžanovski, O. L., Mamajev, B. M., Pravdin, F. N., Dlusski, G. M., Lange, A. B., Turpajeva, E. P.Loomade elu: 3. kd. Selgrootud 3. osa. Tallinn: Valgus, 1984.