looduskalender.ee

Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses oli Eestis hunte üsna palju. Räägiti ka hirmuäratavaid jutte justkui oleksid hundid kusagil hilise peolt tulija maha murdnud ja muudki sellesarnast. Seetõttu oli meiesugustel koolipõnnidel alati huvitav ja natukene kõhegi hommikuti suuskadel kooli minnes suusaraja ääres alati uusi ning uusi hundijälgi leida. Mõnikord läks üle suusaraja kohe mitu uut jäljerida. Ja muidugi kadus huntide hammaste vahele ümberkaudsetest taludest nii mõnigi koer. Ega meiegi Muril pääsu polnud. Hiljem leidsime tema pealuu ja käpa kodu lähedalt põllult. Mäletan, et mitmel korral leidsime isegi endi lauda ümbert lumel huntide jälgi.
 
Oli paar juhust, kui me hommikul vara õega hakkasime bussipeatusesse minema, siis vaatas meile lauda nurga juurest vastu hundipaar. Ema hüüdis siis alati valju häälega – hurjahh, hunt! - mille peale loomad sörkisid laisalt üle põllu kaugel paistva metsa poole. Meie keerasime õega teisele poole ja taskulampidega ärevalt teeäärseid põõsaid valgustades sibasime läbi metsa maantee poole, kus koolikaaslased juba bussipeatuses ees ootasid. Ja ei olnud sugugi harv juhus, kui pimeduses põõsastest paar särasilmi taskulambi tulele vastu hiilgas. Ei meie teadnud, kuulusid need silmad hundile, rebasele või mõnele muule loomale. Kõhe oli ikkagi.

Ühel korral sattusin koolist tulles hundiga ninapidi kokku ja päris kodu lähedal metsas, kõige tihedamas kohas. Ma ei osanud kohe arvatagi, et tegemist on hundiga ja hüüdsin – kutsu, kutsu, kutsu – ning mõtlesin, et kelle koer see võiks küll olla? Nii ilus teine! Vaatasime temaga paarminutit tõtt, teineteisest vaid kümnekonna sammu kaugusel, ja siis ta hüppas äkki tee pealt ära ja kadus lumiste kuuskede vahele. Ma läksin ruttu jälgi vaatama ning sain kohe aru kellega olin äsja tõtt vaadanud! Ma hakkasin hirmunult karjuma ning jooksin nii, kuidas jalad võtsid, kodu poole. Meeles veel hundi tähelepanelikud, kollakasrohelised silmad...

Viiekümnendail aastail maksti jahimeestele hundi laskmise eest preemiat ning tasapisi saadi hundipopulatsioon kontrolli alla. Viiekümnendate aastate lõpus ei olnud huntidest enam nii palju juttu kui varemalt, aga ühe huvitava loo räägiksin veel.

Karjatasime koos õega kolhoosi lambakarja kodu lähedal suurel põllul mille ühes servas oli umbes sajameetrise läbimõõduga võsastunud metsatukk. Sinna oli veetud põllult kive kokku ning käisime mõnikord neil kivihunnikutel, mis kukemarjapõõsaid täis, turnimas. Kolhoosi lambad sõid sel ajal põllul rahulikult rohtu. Kuulsime küll suve hakul sealkandis vahetevahel huntide ulgumist, aga ei suutnud pesa täpset asukohta kindlaks teha. Me ei näinud kunagi neist ühtegi ja ka kolhoosi lambaid ei murtud. Alles sügisel avastasid jahimehed sellest metsatukast hundi pesa, aga hallivatimehed olid selleks ajaks juba oma teed läinud...