Ladinakeelne nimetus tuleneb vana-kreeka keelest - tähendades “väikest merisiga”.
Tihe lumesadu ja väikesed miinuskraadid tekitavad kaldavees jääsupi, mida idatuul vaikselt Läänemerele kannab. Kaldal lesinud hülged peavad paremaks vette siirduda.
Vanade ja suurte emasloomade pikkus, keda kaldal näha, võib küündida kuni kahe ja poole meetrini ning suurusele vastavalt jääb emashüljeste kaal napilt alla paarisaja kiloni. Suured imetajad elavad kolme-neljakümne aasta vanuseks, täiskasvanuks saavad emasloomad kuni viie aasta vanuseni.
Hallhüljeste suured silmad on kohastunud nägema nii tormidega sogastunud merevees, kui paksu jääkatte all. Tähelepanelik vaataja on hoomanud, et hüljestel väliselt puuduvad kuulmise välisorganid - kõrvad, kuid kuulmise siseorgan on äärmiselt tundlik. Orienteerumisel abistavad ka ülitundlikud vurrud ja nina, neid kasutatavad loomad omapärase kajaloodina.
Ilmad lähevad külmemaks, idatuulega merevee tase langeb, saame äkki näha, kuidas kaldajää tekkib.