Foto: Arne Ader
Tutt-tihane
Tutt-tihase vanalinnu tunneb ära musta-valgekirju peatuti järgi, sellist teistel tihastel pole. Linnu kaelus on valge, kurgul ilutseb must laik, silmi katab must silmatriip. Seljasulestik hallikas-pruun keha alapool helehall, küljed roostekarva. Tutt-tihased kannavad sarnast sulestikku, noorlinnud on rohkem pruunikat tooni ning nende peatutt ei ole nõnda uhkelt kaardus. Suuruselt ja kaalult on nad võrreldavad sinitihastega.
Väljaspool metsa näeme tutt-tihast harva, aga vahel võib ta olla üllatuskülaline lindude toidumajas. Männikus võiks tähelepanelik olla, peen sirin, mida metsa all kuuled, võib kuuluda just tutt-tihasele. Sügisel on linnud koorepragudesse ämblikke ja muud „paremat kraami“ peitnud, sealt kõhukinnitust ka otsitakse.
Tutt-tihane on meil mandriosas nii arvukas haudelind, kui talvituja, meie saartel, aga haruldane. Talvisel ajal toimetavad enamasti salkadena. Paari nädala pärast käib päike veelgi kõrgemalt ja hakatakse pisitasa pesitsusaegseid paare moodustama.