looduskalender.ee

 

Kobras talvevarusid täiendamas

 

 

Hilistalvel muutuvad koprad liikuvamateks. Mitu põhjust: toiduvarud hakkavad otsakorrale jõudma ja innaaeg algamas. Siseveekogude kaldaaladel võib kohata lumel värskeid jälgi ning tegutsemise jälgi – näritakse põõsaid või nende koort, märgistatakse territooriumi, nende tegutsemisel võib vahel trehvata ka päevasel ajal. Meie suurima närilise tagakäpa jälg on suur, oma viisteist sentimeetrit pikk, laius tänu tagavarvaste vahelisele ujunahale kusagil kümne sentimeetri ringis. Esijala jäljed ilma ujunahkadeta, harali hoidvate  varvastega umbes viie sentimeetrised, aga mõlemal jalal viis tugevat küünejälge. Lame ja lai saba jätab lumele selge lohisemisjälje ning sabaga võib loom liikudes osa jalajälgi kustutada.

 

Toiduks otsitakse nüüd paju, haava, pihlaka, kase või toominga koort ning talvisel ajal esineb kobrastel koprofaagiat nagu jänestel, et napid toitained paremini söödust omastada. On ju koprad puhtalt taimtoidulised loomad.

 

Koprapere on talve veetnud koos eelmise aasta juunis sündinud noorloomadega, kes asutavad endid peatselt iseseisvale elule. Madalate kallastega veekogudel võime leida pesakuhilaid, mõnede kõrgus ületamas paari meetrit. Kõrgemate kallastega jõe - või kraavilõikudel kaevatakse pesaurud kaldasse, aga selliselt, et pesasse pääseb vaid vee alt. Pesa ise on suht ruumikas, koosnedes  basseiniga elu – ja söögitoast ning magamiskambrist. Vanaloomad võivad kaaluda kuni kolmkümmend viis kilo ja eelmise aasta pojad puuda ringis – heade ehitusmeistritena tuntud loomad vajavad päris arvestatavat elamispinda.

 

Nii hunt kui ilves on need murdjad, kes kobrastele hilistalvel hiilimisjahti peavad.