looduskalender.ee

 

Mink Pedja jõe jääl

 

 

Kauni kasukaga ja valge alalõualaiguga kärplaste kõrgaeg tundub möödas olevat, neid kohtab looduses viimastel aastatel harvemini. Mink elutseb nüüdseks kogu Euroopas, aga ega siia pole loomake Ameerikast vabatahtlikult tulnud - inimesed tõid nad karusnahafarmidesse, aga ükski vangla pole põgenemiskindel...

 

Loodusesse sattunult on mink 20. sajandil euroopa naaritsa pea kogu Euroopas hävitanud. On ilmnenud, et mingi isasloom on suuteline viljastama euroopa naaritsa emaslooma, paraku loode hukkub. Mingid on märksa leplikumad toidu ja elupaiga suhtes kui euroopa naaritsad ning veidi suurema ning tugevamana tõrjutakse toidukonkurendid headelt territooriumitelt välja. Veekogude kaldaaladel (nii mageveekogud, kui rannikumeri), kus poolveelised tegelased tegutsevad, hävitatakse hulgaliselt pesitsevaid linde. Mingiga on pahandused vältimatud, aga õnneks nende arvukus väheneb.

 

Öise ja üksiku eluviisiga on mingid päris harva trehvatavad. Mink tähistab oma territooriumi õudsalt haisvate väljaheidetega, mida „lõhnastatakse“ lisaks pärakunäärme sekreediga. Värskes talveõhus tunneb seda isegi inimene, kuid ei pruugi seda kellelegi omistada.

 

Märtsis alanud pulmaaeg, aga paneb partnerit otsima, sestap võime kauni kasukaga tegelasi päevasel ajal ning „võõrastel aladel“ kondamas näha. Kuna asustus pole enam väga tihe võib üks loom oma piirkonnaks pidada kuni kümne kilomeetrist jõe või oja kaldaala. Täiskasvanud isasloomad on tükk maad sarnastest emasloomadest suuremad, kaaludes kolmveerandi jagu enam ehk kuni 2,3 kilo, kehapikkuse maksimum 45 sentimeetrit pluss veel paarikümne sentimeetrine saba. Kehamõõtmetelt väiksemad, eelmisel aastal sündinud pojad on juba suguküpsed. Pulmaaeg ongi loomadele ainsaks kohtumise ajaks, üheteist nädala pärast sündinuid toidab ja kasvatab „üksikema“.

 

Talvine toit koosneb kaladest, veekogude põhjamudas talvituvatest konnadest, erinevatest karpidest, aga kaldaaladel jahitakse ka hiiri. Viimaste nädalate pakased on jõed tugeva jääkaanega katnud ning mingid püüavad liikuda kärestikulistele avaveega aladele. Kui tuhkru jälgedele sarnased mingi jäljed on liikunud mööda jõe kallast võib suht kindlalt neid mingi omadeks pidada. Esikäpa jälg on kolm sentimeetrit pikk + pikad küünised ja neli lai. Tagakäpa varvaste vahel on ujunahad ning jälg on pikem kuni viis sentimeetrit, aga kitsam, veidi üle kolme sentimeetri. Vahel on märgata lumel sirgelt liikunud mingi saba lohisemise rada. Ühel hetkel on jõekaldalt jäljerida kadunud, siis võib uudistada, kus loomake vette on läinud.