looduskalender.ee

 

Põder

 

 

Keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonnas töötav Rauno Veeroja uuris, mil moel mõjutavad keskkonnatingimused meie põdrapopulatsiooni dünaamikat. Jahiga mitte kokkupuutuvaile tuleb ehk üllatusena, et Eestis kütitakse igal aastal pea pool põtrade asurkonnast. Kui seda ei tehtaks, saaksid meie metsad tõsiselt kahjustada. 

 

Kas need jõudsid teieni välitööde baasil?

Kogu doktoritöö tugineb peamiselt Eestis kütitud põtrade andmetel. Neile lisaks olid loendusandmed, mis on kasutatavad põdra asurkonna asustustiheduse näitajana. Enamus on kütitud loomadelt kogutud bioproovid, mida jahimehed peavad igal aastal esitama. Näiteks võetakse igal aastal ca 80% kütitud põtradelt alalõualuu, et määrata nende vanus. Seejuures mõõdame ära ka lõualuu pikkuse, mis on noorte loomade puhul kasvu iseloomustav näitaja. Nende andmete kogumist alustas Jüri Tõnisson juba 1987. aastal ja tegi seda üle Eesti. 

Minu doktoritöö tuumiku aga moodustavad põtrade viljakusandmed, mis tulevad kütitud põdralehmade sigimiselundkondade analüüsist. Mu bakalaureuse- ja magistritöö juhendaja Anne Kirk alustas nende andmete korjamist juba 1993. aastal ning mina liitusin vastavate töödega 1999. aastal.  Tänaseks on ka põdralehmade sigimiselundkondade iga-aastasest  analüüsist saanu põdraseire oluline osa ning selle töö tulemused annavad ühelt poolt väärtuslikku informatsiooni põdraasurkonna seisundi kohta ning lisaks sellele võimaldavad teha üsnagi täpseid prognoose kevadel sündiva järelkasvu kohta. Seega on põtrade viljakusandmed oluliseks komponendiks soovituslike küttimismahtude määratlemiseks. 

Kui põdra seisundit Eestis hinnata, siis milline see on?

Viimasel jahihooaja eel oli põdra asurkonna asustustihedus pisut kõrgem sellest, mida võiksime kokkuleppeliselt soovida. Üsna palju oli nurinat metsakasvatajate poolelt, mistõttu viimasel hooajal kütiti võrreldes eelnevate aastatega märksa rohkem põtru. Aga üldjoontes on põdra seisund suhteliselt hea, viljakusnäitajad on head ja stabiilsed. Kasvu iseloomustavad näitajad, nagu see lõualuu pikkus oli vasikatel sel aastal parem, kui pärast kahte rasket talve. Need viisid küll meie kitse asurkonna väga madalaks, aga põtrade puhul suurenenud looduslikku suremust ei täheldatud. Üldjoontes on meie põdral viimase kümne aasta jooksul suhteliselt hästi läinud. 

Kui suur on laastus meie põtrade praegune arvukus?

Hinnanguline arvukus on kuskil 12 000 ringis. See on talvine näitaja, enne järgmist poegimishooaja algust aprilli lõpus. Mais lisanduvad uued vasikad ja siis asurkond jälle suureneb. Põdra puhul hinnataksegi talvist asurkonda, mis on pärast jahti ja enne poegimist. Üldjuhul on põdra arvukushinnang suhteliselt täpne võrreldes kõikide teiste jahiulukitega.

Aga kui palju neid kütitakse?

Viimasel aastal kütiti natuke üle 5000 looma. Kui 12 000 oli see põhipopulatsioon, siis olenevalt aastast võib lisanduda vasikate ellujäämisest sõltuvalt 5000-6000 vasikat. Muidugi looduslik suremus käib sinna juurde. Praktikast tuleneval võiks põdra optimaalne arvukus jääda 10 000 - 11 000 isendi juurde. See on muidugi inimese erinevatest soovidest ja huvidest lähtuv nn sotsiaalne optimum. Küttimine peaks tagama, et kuskil pole liiga palju neid pundis koos, sest siis on kahjustused garanteeritud. Ühtlase leviku korral ei tee selline suurusjärk väga palju kurja, metsad ja metsakasvatajad peaksid olema rahulikud ja ka jahimeestel on piisavalt küttida. Hetkel siiski tundub, et metsaomanike arvates võiks põdra arvukus ka sellest märksa madalamal olla.

 

Kuidas talvine ilmastik põtru mõjutab?

Erinevates uuringutes on näidatud karmide talvede negatiivset mõju erinevate sõraliste liikide ellujäämusele ja konditsioonile. Aga samas on oletatud ka, et tavalisest soojemad talved võivad mõjuda isenditele ja nende kohasusele negatiivselt. See on käsitlust leidnud just viimasel ajal seoses kliimasoojenemise problemaatikaga.

Oma doktoritöös vaatasin seda, kuidas talvised ilmastikutingimused mõjutavad põtrade keha kasvu, erinevaid viljakusparameetreid ja viljastamise ajastamist. Kuna erinevates uuringutes on näidatud, et ka looteeas kandub osa väliskeskkonna mõjudest ema konditsiooni vahendusel järglastele edasi, mõjutades sedasi järglase konditsiooni ja edukust hilisemas elus, siis uurisin lisaks talvede vahetule mõjule ka hilinemisega avalduvaid ja kumuleeruvaid mõjusid. Minu ja mu kolleegide poolt analüüsitud andmetes olid tuvastatavad nii talvede otsesed kui ka kaudsed mõjud. Ootuspäraselt oli uuritud parameetrites tuvastatav karmide – külmade ja lumerohkete talvede negatiivne mõju. Samas leidsid kinnitust ka tavapärasest soojemate talvede negatiivsed efektid. 

Eeldades, et siin elavad loomad on kohastunud meie keskkonnatingimuste pikaajalise keskmise suhtes, uurisime ka talvetingimuste muutlikkuse ehk keskväärtusest kõrvalekalduvate talvetingimuste mõju põdralehmade kehakasvule ja viljakusele. Leidsimegi, et selle nn talve muutlikkuse näitaja efekt erinevatele elukäigu parameetritele oli võrreldes algsete kliimanäitajatega märksa tugevam. Ehk siis negatiivset mõju avaldasid nii tavapärasest külmemad kui ka soojemad talved.

Läbivalt kasutasin kaht erinevat mastaapset ilmastikunäitajat. Üks on erinevates ökoloogilistes töödes palju kasutatud Põhja-Atlandi ostsillatsiooninähtus, mis mõjutab talviseid ilmastikutingimusi suures osas Põhja-Euroopas. Ka meie kliimauurijad on näidanud selle seoseid meie talvedega. Alternatiivina kasutasime talve karmust iseloomustava näitajana Läänemere maksimaalse jäätumise ulatust, mis korreleerub hästi nii Eesti talviste keskmiste õhutemperatuuride kui lumikatte kestvuse ja maksimaalse lume sügavusega. Sel näitajal on oluline mõju ka kevadistele ilmastikutingimustele. Läänemere jäätumine oli meie mudelites selgelt edukam.

Mil moel see negatiivne mõju võib avalduda? 

Põder kui liik on suhteliselt hästi kohastunud keerulistes talvetingimustes elama ja kannatab päris hästi külma. Tänu oma pikkadele jalgadele hakkab lumikate põdrale tõsisemaid liikumispiiranguid seadma üldjuhul alles pärast seda, kui lumekihi paksus ületab poolt meetrit. Hullemaks muudavad olukorra mõistagi tugev jääkoorik lumel ja lume tihenemine. 

Talvetingimuste suhtes tundlikumad on noorloomad. Kui meiega võrreldes karmima kliimaga aladel Põhja-Ameerikas, Siberis ja Skandinaavias kaasneb karmide talvedega suur nõrgemate isendite suremus, siis meie aladel väljenduvad karmimate talvetingimuste mõjud eeskätt noorloomade kasvu ja viljakusnäitajate languses. Ühe minu doktoritöö aluseks oleva uuringu tulemused näitasid ka talve mõju põtrade viljastumisajale. Pärast karmisid talvesid põtrade jooksuaeg hilines. Pärast külmasid talvesid on ka vegetatsiooniperioodi algus hilisem, mistõttu võib hilineda veidi ka poegimise aeg. Värske toidu nappusest ning talve tõttu langenud konditsioonist tingituna ei suuda emasloomad kohe piisaval hulgal kvaliteetset piima toota, mistõttu on vastsündinud järglaste areng aeglasem. Algsest viivitusest ja nii emaslooma kui ka järglase madalamast konditsioonist tulenevalt võib hilineda ka emaslooma järgmine indlemine. 

Karmide talvede negatiivsest mõjust märksa raskem on ehk mõista soojade talvede negatiivseid mõjusid. Näiteks võib paljude inimeste jaoks üllatav olla asjaolu, et põtradel võib meie tavapärasest soojematel talvedel tekkida probleeme hoopis liigsest kehasoojusest vabanemisega. Termostressi tulemusena kaob neil isu ja keha hakkab kulutama energiat soojast vabanemisele. Samuti võib soojade talvedega kaasnev pluss- ja miinuskraadide vahel pendeldavad ilmaolud negatiivset mõju avaldada ka sõraliste toidutaimede kvaliteedile. Probleemid võivad tekkida ka parasiitide laiema leviku ja võõrliikide peale pressimisega. Meie olukorras liigub lõuna poolt vaikselt peale punahirv, kes on osaliselt põdrale konkurentliik. 

Kas doktoritöö puhul saab välja tuua mõningaid looduskaitsealaseid soovitusi? 

Kliima osa töös juhib tähelepanu sellele, et peaks arvestama erinevatele pooltele jäävate kõrvalekalletega. Sellest on viimasel dekaadil palju räägitud, et maailmas on vähe asju, mis on lineaarsed. Tavatute keskkonnatingimuste puhul võime oodata, et näeme mingit negatiivset aspekti kas oma kaitse- või uurimisalusele liigile. Kliimaga otseselt mitteseotud, ent oluline osa töös on see, et viljastamise ajal võib olla järglasele oluline mõju. Just ses osas, millal ta viljastati – kas jooksuaja alguses, keskel või lõpus.

Kuna polügüünsed sõralised on sellised imetajad, kus isasloomad peavad kasvama emastest suuremaks ja võitlevad omavahel emaste pärast, siis peaksid isasloomad olema need, kes varasest stardist kõige enam võidavad. Isastel järglastel on oluliselt tähtsam hea sünnikaal, hea stardipositsioon ja see, et nad esimeseks sügiseks võimalikult suure kehamassi saavutavad. Siis saavad nad eelise eakaaslaste ees. Minu doktoritöö tulemused seda ka kinnitavad, sest jooksuaja alguses viljastatud põdralehmadel oli hiljem viljastatutega oluliselt rohkem isaseid järglasi ning samuti esines neil rohkem mitmiklooteid.

 

Rauno Veeroja doktoritöö on SIIN