looduskalender.ee

 

Läksin Alutagusele, et seal ringi kolada, uurida kas karude „suur“ ärkamine on lahti läinud. Ning muidugi lootsin leida värsket jälge ja seda pidi tagasi minnes jõuda karu talvepesani.

 

Hakkasime end kolleeg Ahtoga endid metsa sättima. Võtsime räätsad ühes, et mine tea. Kui Ahto veel pudi-padi autosse tõstis läksin ma keldri taha, et seal ringi uudistada ning jälgi lumel vahtida. Olin seal natuke aega ringi koperdanud, kui tõstsin pilgu ja nägin - karu. Otse keldri tagant läheb pikk, sirge metsatee. Umbes seitsmesaja meetri kaugusel meist istus, astus ning asjatas üks isane karu.  Päris tükk aega. Ahto tormas kolmjala järgi, loomulikult tulid kõik pereliikmed karu uudistama.

 

Isane karu metsateel

 

See keldritagune on legendaarne koht. Kolm aastat tagasi elas seal kuu aega üks noor, teise aasta karukutsikas. Teatavasti, kui emastel pulmad hakkavad hoiavad noored kutsikat eemale - kardavad isaskaru. See noor kutsikas oli päris julge ja teda silmati üsna tihti keldri taga metsateel.

 

Veidi aja möödudes läksime metsateele vaatama, kui lai oli looma jälg, . Tegemist keskmise suuruse isase loomaga, jäljelaiust neljateist sentimeetri jagu. Veidral kombel kohtasin seda karu uuesti. Olin tundi poolteist tema jälgi ajanud, lootuses jõuda talvepeani, aga ei. Leidsin pikali aetud lepakände ning sain aimdust looma liikumistest. Jäljed viisid mind metsateele ja keda ma kaugel ... kaugel eemal näen – muidugi karu ning jäljelaiused klappisid.

 

Karu võitlus pehkinud kännuga

 

Kes ja mis veel neil päevil silma hakkasid? Kohtasin noort kobrast, kes kraavis askeldas ja mind põrmugi ei kartnud. Nägin põtru, kes mind oma kõrvadega seirasid. Tedrekuked kõõlusid puude otsas, tedremängu ootamas -  tedremäng oli Alutagusel loid. Kus tavaliselt 8-9 kukke oli nüüdl platsil vaid 2-3. Kas arvukus alla läinud või pole mäng veel hoogu sisse saanud?

 

Viimasel päeval ehk siis üleeile, kui metsast tulin, olin just üle kraavi hüpanud ja teetammile roninud - nägin karujõmmi jälle. Sel korral tuli ta oma uhkel ja aeglasel sammul otse minu suunas. Oh, ta oli ikka päris suur. Kõndis ja kõndis. Kuid nagu suurele ja ettevaatlikule loomale kohane, hoidis ta pargitud autoga parajat vahemaad. Umbes kuuskümmend meetrit enne keeras rahulikult metsa ja kadus minu vaateväljast. Ronk peakohal kisas. Jäljelaiust oli sel isendil viisteist sentimeetrit.

 

Karu jälg metsateel

 

Käisin läbi need Alutaguse teed, kus karujälgi kõige sagedamini kohanud olen. Ei kedagi. Jälgi pole. Kas enamus isenditest peab veel talveuinakut? Nüüd peaks küll juba vesi põues olema.

 

Aga lund oli metsade vahel ohtralt. Osad teedki veel läbimatud ning lumest ja jääst sulamata. Kui Alutaguse metsade vahelt välja sõitsin hakkas justkui teine aastaaeg - palju soojem ja kevadisem.

 

Tahad ise karu näha?

Tule meiega pruunkaru vaatlus tuurile:

http://www.360.ee/loodusvaatlused/karusafari-alutagusel.html