Fotod Urmas Tartes ja Arne Ader
Ohakaliblikas
Admiral
Tähelepanekud kinnitavad, et olenevalt aastatest on nimetatud rändavaid koerliblikalisi üks aasta rohkem ühte liiki, kui teist.
Ohakaliblikatest rändurid on juba mõni nädal kohal, kui keegi on admirale kohanud võiks märku anda. Eelnimetatud lähedased sugulasliigid erinevad oma põhivärvides, kuid tähelepanelik jälgija leiab sarnasuse esitiibade tipukolmnurga „kirjas“, aga kokkupandud tiibade alaküljed on ikka äärmiselt sarnased.
Mõlemad rändliblikad munevad meil oma munad juunis nõgestele nagu kõik teised koerliblikalised. Augusti teisel poolel võime juba kohata meil koorunud põlvkonna valmikuid ja muidugi võib neid lõuna poolt ka arvestatav määr lisa saabuda.
Meile saabunud ning siin koorunud valmikud meie talve üle ei ela – neil puudub nn „liblikate talveuni“ ehk diapaus. Hoonetesse nad varjule pugeda ei mõista nagu meie teised koerliblikad, sügise poole rännatakse tagasi lõuna suunas, kaugele keegi, oleneb „õnnest“.
Ohakaliblikad on maailmas tuntuimad, suure areaaliga rändurid ja laiemaltki, kui admiralid.