looduskalender.ee

 

Harilik kellukas

 

 

Kellukaid kasvab tasaselt üle Eesti ja tänavu saab kauneid õisi jaanipärga noppida.

 

Pärimused kõnelevad, et Jaanitulelt tulles korjavad neiud Jaanipärja punumiseks üheksat sorti lilli ja panevad selle alles ristteel pähe. Ei tohi siis tagasi vaadata, kedagi kõnetada ega pöördumisele vastata. Kodus pannakse jaanipärg padja alla, et unenäos oma tulevast näha.

 

See, et tegu on kellukaga saab õieuudistaja hõlpsalt tõdeda. Keerulisemad on lood õige liiginimega, kasvab meil ju päris hulga erinevaid kellukaid .

 

Hariliku kelluka taime ja õite suurus sõltub kasvukohast. Viljakatel muldadel on vars tugev, õis suur ja harunev, viletsatel muldadel väike ning õrnake - vahel vaid ühe kellukaga. Õiekroon jaguneb viieks teravatipuliseks hõlmaks, mis umbes poolest saati lõhestunud ning eemale käändunud. Õied ei lõhna, värvuselt lillad või veidi lisatud punaka tooniga. Vahel võime leida ka valgeid õisi.

 

Taim on kaheaastane ning esimesel aastal areneb vaid lehekodarik. Teisel aastal kellukas õitseb, tal on enamalt jaolt üks vars, harunemine toimub alles varre ülemises osas ja võivad uhkematel kanda kuni paarikümmet õitepöörist.  

 

Hõreda taimestikuga kohad on need kus harilik kellukas ennast hästi tunneb – teeservad, põllud, jäätmaad ja seal, kus metssead on pinnast tuhninud.