looduskalender.ee

 

Harilik vesineitsik

 

 

Loodushuvilistele fotograafidele jäävad piltidele enamalt jaolt isased, värvikad vesineitsikute isendid. Pole kindlaid fakte, kuid värvikaid isaseid tundub proportsionaalselt rohkem olema.

 

Vesineitsikuid kohtame rohkem puhaste vooluveekogude läheduses, kus liiva või kruusapõhja, ega nad eriti kapriissed elukoha suhtes ei ole ja üksikuid isendeid võib kohata jõgedest-ojadest päris kaugel.

 

Kehapikkust on vesineitsikutel alla viie sentimeetri ja tagatiiva pikkust üle sentimeetri vähem, niisiis keha ja tiivapikkuse suhe on klaar. Isase kehavärv elektrisinine, mille valgus võib muuta ka smaragdroheliseks. Tagakeha tipulülide alumine pool punakaspruun. Tiivad metalse helgiga ja pigmenteerunult tumesinised, metalse läikega. Tiivaotstest võib valgust läbi kumada.

 

Harilik vesineitsik

 

Emase vesineitsiku keha on kas rohekas või lisandub sinna veidi pronksjalt pruuni tooni ning viimastel tipulülidel on kollakas triip. Poolläbipaistvate tiibade värvus pruunikas. Tiiba ehib ebatäpp, mis asub tiivatipust suht kaugel. Arne piltidel on tunnused kenasti näha.

 

Isased kaitsevad oma territooriumi teiste samasooliste sissetungijate eest. Kui sissetungija ei tagane esimese rünnaku järel võib selline rünnakumäng üksteisest mõnekümne sentimeetri kaugusel kesta vahel kuni tunni.

 

Emase saabudes isase territooriumile peab ta näitab ülesse soostumist paaritumiseks või lahkuma. Paaritumise järel juhib isane sageli emase sobivale munemispaigale, jäädes ise valvama. Munetakse veetaimedele, aga ka vee alla ja mune on kuni kolmsada. Paari nädala möödudes kooruvad umbes nelja millimeetrise, pikkade jalgadega vastsed. Veeelu on neil kaks aastat.

 

Valmiku eluiga on pooleteise kuu jagu ning lennuaeg rohkem hommikusel ajal. Nagu kiililised ikka on valmikud röövtoidulised, küttides putukaid varitsedes, kas mõnel väljavalitud puul, põõsal või kõrgemal taimel.

 

Vesineitsikute valmikute lennupilt meenutab päevaliblikate lendlemis, kuidagi aeglasemate tiivalöökidega, kui teistel sugulastel, liidrikutel ja kõrsikutel, kelle tiivad on nn läbipaistvad.

 

Osaliselt siniste tiibadega on vööt-vesineitsiku isased, aga neid trehvame tüki maad harvemini.

 

Harilikud vesineitsikud