looduskalender.ee

 

Metskits ja sokk

 

 

Viimane talv oli metskitsedele üpris talutav, mitte sedavõrd karmid, kui paar eelnenut. Meie looduses on nüüdseks säilinud tõepoolet vaid tugevamad isendid, seega populatsiooni taastumine ei pruugigi hulga aastaid kesta, et neid graatsilisi loomi jälle karjas toitumas võiks kohata.

 

Juuli keskpaigast algas metskitsedel jooksuaeg, mis üldjuhul kestab augusti pooleni. Viljastumise aega on emasloomal kõigest kolm-neli päeva. Täiskasvanud sokust kavaler kelle territooriumil sallitakse liikumas üldjuhul ( võib liikuda mõni sokuhakatis, kes „oma kohta“ teab ) ainult kitsi. Sokk peab täpselt teadma millal ja kus liikuda, et „mehekohust“ täita ( suur metskitsede arvukus viis varemalt vahel päris raskete tagajärgedeni sokkude võitluses ning vahe ka mõlema võitleja hukkumiseni ).

 

Kits tõi talled ilmale mais-juunis, imetamiseaega jäi kuni jooksuajani kuus kuni kümme nädalat, kuidas kellelgi. Paarikuused kitsetalled saavad pulmaajal iseseisvalt hakkama, kuigi ohte on piisavalt. Ema leiab nad ülesse ning perekond on jälle koos. Kits imetab tallesid kuni sügiseni, kuid see pole enam otseselt toitmine vaid pigem sotsiaalne suhtlus.

 

Pulm on vaatamist väärt. Vanem ja kogenud emasloom laseb sokul ennast taga ajada tunde, vahel ka päevi enne, kui soostub või tunneb olevat õige aja paaritumiseks - ikka kits ees ja sokk lõõtsutades, „silmad pahupidi“ järel. Vahetult enne paarumist kihutatakse mõnemeetrise raadiusega ringis ja siis see juhtub.... Nõnda tallatud paiku heinamaadel kutsutakse „kitsede nõiaringideks“. Emasloomad paarituvad esmakordselt aastaselt ning neid võib vana sokk päris brutaalselt kohelda.

 

Tallesid ohustavad võimsad ning kiired heinaniidukid sest kitsetall ei põgene vaid surub ennast ligi maad. Päris problemaatilised on hulkuvad koerad. Ulukitest rebased, aga nende arvukust on piiranud kärntõbi, muidugi ilvesed ning hundid, röövlindudest kaljukotkas.